Andrus Villem: Tõnismäe monument Patareisse

Pronkssõdurit teemat veeretatakse juba pool aastat kui tulist kartulit. Ja lõppu sellele ei paista tulevat. Ajakirjanikud naudivad kuju ümbritsevat kohu ja kasutavad seda ära. Mööduval hapukurgihooajal oli see üks põhiteemasid.

Poliitikud annavad teemakäsitlusele ainult vunki juurde. Linnavõim ei suuda otsustada, riigivõimul pole justkui pädevust. Patiseis Tallinna ühel nähtavamal kohal asetseva kuju ümber on viinud üldkäidava paiga sulgemiseni. Mõttetuse krooniks on miljoneid maksev politseivalve.

Eesmärgitult jalutavad korravalvurid tekitavad nördimust, sest samal ajal räägitakse politsei alarahastatusest.

Iga problemaatilise asja lahendus saab olla ainult paindlik lähenemine. Kui on hirm, et kuju saab rikutud, siis peaks ta olema kaitstud. Samal ajal peaks soovijail olema talle ligipääs. Lahendust pole vaja kaugelt otsida.

Sel suvel avati Kultuuripark Patarei. See unikaalne muinsuskaitsealune ehitis on koht, milles põimub viimase paarisaja aasta Eesti ajalugu.

Siin on koos merekindluse-kasarmu aeg tsaar Nikolai esimesest vene revolutsioonini. Neid seinu vaadates saavad mõtestatuse Eesti Vabariigi esimesed rasked aastad, kui siia loodi vangla. Teise Maailmasõja saksa ja nõukogude okupatsioonid vajutasid majale oma pitseri. Nüüd lõpuks tänapäev, taastatud Eesti Vabariik, mis toob sellele alale loodetavasti uue hingamise.

Patarei on olnud oma kodanikele suletud üle kuuekümne aasta. Tänasel päeval avaneb ta järkjärgult ja saab uusi kasutusalasid. Igal juhul on ta sobiv paik igasuguse ajaloo kogumiseks ja näitamiseks.

Kultuuripargis osalemiseks on soovi avaldanud neli muuseumi, mis toovad majja kõige erilaadsemat ekspositsiooni. Neli hektarit annavad selleks kõige mitmekesisemaid võimalusi. Nüüd lõpuks Gordioni sõlme juurde. Pronkssõdur vajab ekspositsiooniruumi, mis samal ajal oleks kontrolli all. Kultuuripark Patarei on ööpäevaringselt valvatud. Selles on hoove, mis mitme müüri taga.

Sobiv koht Tõnismäe monumendile on täiesti olemas. Lünetisisene kolmnurkne hoov, mida on läbi aegade kasutanud Patarei töötajaskond, asub mitme suletava värava taga. Vajadusel avab Kultuuripark Patarei meeskond väravad ja Teises Maailmasõjas nõukogude poolel osalenud saavad pidada omast ajalookäsitlusest tulenevaid puidupäevi. Seal saavad nad seda teha segamatult ja mitte häirida linnaliiklust.. Ka asja juurde käiv viinaviskamine ei toimu siis avalikus kohas, vaid siseterritooriumil. Et kompleksi kasutati pikalt nõukogude ajal, siis ei ole probleemiks müüride vahel punalippude kasutamine. See haakub olulise perioodiga koha ajaloos.

Ajalugu on kõikjal meie ümber, andkem talle võimalus ennast õiges kohas ja õigel ajal näidata.