Andrus Villem: Omadele võõrad…
Suure osa meie riigi nihestatud mõttelaad ei ole õnneks viinud vägivallale. Äng, mis viimastel aastakümnetel tõstab iseloomulikult pead niinimetatud arenenud demokraatiaga maades, on ebakindla jalgealusega indiviidide võimalus end välja elada. Lõpuks hakkab see jõudma Eestisse. Pronkssõduri ümber toimuv esimene kergem pinnavirvendus.
Põhjusi meie suhteliselt rahumeelsele arengule võib leida mitmeid, aga tõenäoliselt on olulisimaks eestlaste kui soome-ugrilaste küllalt suur sallivus muulaste suhtes. Argielus väljendub see keelekasutuse valikus. Kui eestlane tunneb, et lihtsam on suhelda vene keeles, siis ta vahetab keele sujuvalt vestluspartnerile omasele. Arvatakse, et see on mõjutanud isegi ajalooarenguid. Kunagi soodustas selline tolerantsus slaavlaste invasiooni soome-ugri aladele ja rahvusriikide loomise võimaluse kaotamist.
Idanaabri internetisaitidel sisalduvad vene teadlaste viimased uuringud kinnitavad eelpoolmainitud teooriat. Põhja -Venemaa elanikkonna geneetiline mudel on lähedasem nii lääne-, kui ka eriti idapoolsetele soome-ugrilastele, mitte lõunapoolse Venemaa asukatele või läänes asuvatele slaavlastele.
Ärgem laskugem siiski poolteaduslike teooriate rappa, vaid lähtugem sellest, et üksikindiviidi käitumismallid tulevad tema kultuuritaustast ja teda ümbritseva kogukonna üldistest moraalinormidest.
Eesti venelased on teistsugused kui nende rahvuskaaslased Narva jõe taga. Kuuldavasti on Tallinna venelane solvunud, kui Venemaal tuntakse ta aktsendi järgi ära ja tunnistatakse mitteomaks, pribaldiks. Selline suhtumine on valdav.
Hoiakud kujunevad pisiasjade põhjal, mida me oma tavaelus ei märka. Keeleuurijaile oleks tänuväärt teema Eesti venelaste keele muutumine. Lauseehituslike ja sõnavaraliste omapärade uuringud nõuaks sügavamat süvenemist, aga keelekõlalise erinevuse tabab ära isegi relvastamata kõrv.
Eriti drastiliselt kõlab eestimaine vene keel Vene Draamateatri lavalt.. Peale mõne Moskvas ja Peterburis koolitatud vanema daami pole enamiku näitlejate keelekasutus voolav ja meloodiline. See sarnaneb enam Lasnamäe noorte sõnu hakkiva lausekasutusega, mis tingib teistlaadsed rõhud ja kõla.
Kui keelenüansse on ilma võrdlusmomendita raske tabada, siis juhtumid elust enesest on üheselt tunnetatavad. Olmetasandil juhtub lausa tragikoomilisi olukordi. Eelmisel aastal organiseeris Vene saatkond sajale Tallinna noorele, kellest 70 venekeelset ja 30, kelle emakeel eesti keel, kultuuriringreisi Moskvasse ja Kuldse Ringi linnadesse. Kõik oli väga vahva, kuni viimastel päevadel algas epideemia. Olenemata rahvusest haaras seltskonda kõhulahtisus. Polnud vaja sõita Usbekistani või Egiptusse. Selgus, et naabrite toitumistavad ja toidus sisalduv mikromaailm on meie omast hoopis erinev, mistõttu rünnak tabas pea kõiki Eestist pärit reisiselle.
Igapäevaelust meenub veel meie venelaste nõukogudeaegne nentimine, et peale Moskvast saabumist tundub Tallinn rahu kodukohana. Trammis ja bussis ei tallu keegi varvastel, ei trügi ega karju. Pole see praegugi teist moodi.
Keele, füsioloogia ja käitumise erinevused on juba sidunud eestivenelased Eestiga. Ka üldine elatustase, mis tagab pisiasjade püsivuse, on Eestis Venemaaga võrreldes kõrgem. Seetõttu ei oska enamik Eesti venelasi ennast tulevikus kuidagi siduda kõrval paikneva suurriigiga.
Ometi ei tunne nad end turvaliselt. Suurim kartus pole oma juurte kaotamises. Eesti venelaste sugulased elavad derzaavas meie kõrval edasi veel tükimat aega. Samuti pole probleem mitte emotsionaalses eristumises. Põhiline hirmu allikas kujunemata identiteet, enese määratlemise keerukas tee.
Igasugust kogukondlikku eneseteadvust kannab eelkõige haritlaskond. Gümnaasiumide üleminekuga osalisele eestikeelsele õppele oleks tõeliselt tõhus samm venekeelsetele noortele suurema konkurentsivõime andmisel. Praeguseni viljeletav venitamistaktika on karuteene kogu ühiskonnale.
Järgmine samm oleks ülikool, kuhu saamine on eelpoolmainitud põhjustel osadele koolilõpetajatest raskendatud.
Teine lugu on venekeelse eliitkooli lõpetanutega, kes oskavad suurepäraselt eesti keelt. Ometi on neilgi kõrgkooli astudes suured hirmud. Enamasti kardetakse, et vastuvõtul eelistatakse eestikeelse kooli lõpetanuid.
Soov kuuluda samasse võrgustikku on, aga seda pärsib kollektiivne tõkend, veel leidmata eestivene identiteet. Vastuvõtul selgub, et immatrikuleerimine toimub teadmispõhiselt ja üks sammuke uue mina leidmise teel on astutud.
Hoopis üllatav on olukord suletud süsteemides, nagu Narva kogukonnas. Eesti keele kasutamise võimaluse puudumine, aga oma riigiga samastumise soov on tekitanud olukorra, milles eesti keelt mitte eriti hästi valdavad kodanikud on saanud suuremateks Eesti patriootideks kui eestlased ise. Sellisele hämmastavale järeldusele võis jõuda ühel lõimumisalasel seminaril poolteist aastat tagasi. Hollandi parlamendi sakslasest ja türklasest saadikud tegid narvakatega rollimänge. Selgus, et riigiõiguslikult on seminaril viibinud Narva venelased lausa eestlaslikult rahvusfundamentaalsetel seisukohtadel.
Eestluse kandjaks on olnud viimase enam kui sajakonna aasta jooksul keel. Iga muulane , kes on omandanud eesti keele on meie ühisteadvuses oma. Olgu ta venelane, prantslane või tatarlane. Seda lihtsat tõde pole suudetud suurele osale meil elavatest muudest rahvustest inimestele selgeks teha.
Tundub, et siiani on küsimus olnud eelkõige poliitiline. Mõnele parteile on kasulik status quo säilitamine. Tõnismäe kuju või Vene kultuuri keskus on iseloomulikud näited pikas reas. See annab valimistel hulga hääli. Deklaratiivne vähemuste õiguste eest seismine ei kohusta millekski vaid tsementeerib olemasolevad probleemid. Ja kui ongi päris probleeme, siis neid “ei kommentaaarita”.
Teisalt tuleb tunnistada jäiku hoiakuid, mis nõuavad pingutust ainult indiviidilt, minimiseerides riigi kohustused.
Riik on peale taasiseseisvumist keskendunud peamiselt majanduslikule edukusele. Paljud küsimused, mis on seotud ühiskonnaliikmete vastastikuse solidaarsusega, on jäänud tagaplaanile. Tuleviku seisukohalt on eestivenelastest noorte kiire ja neile arusaadav riigi ellu kaasamine märkimisväärselt tähtis. Sama oluline, kui iibe positiivseks pööramine.
