Andrus Villem: 2012 tõotab (poliitmaastikule) maailmalõppu
Alustaksin olulisest eeldusest, mis loob aluse muutusteks - pean silmas kodanikkonna aktiviseerumist. Tundub, et kõrgema võimu kandja on hakanud aduma, et ta ei taha olla pelgalt mängukann poliitikute käes ja on hakanud lisaks passiivsele protestile ka ennast näitama. Lähiajaloost ei mäletagi, et lühikese aja jooksul oleks Toompeal nii palju erinevaid meeleavaldusi toimunud.
Värvi annab seegi, et on esindatud kodanikkonna erinevad osad üliõpilastest ja pensionäridest erialatöötajateni. Statistikat tehakse küll aasta lõpus, aga kui oma suhtumise väljendamise vajadus jätkub, siis võib seda võrrelda enam kui kahekümne aasta taguste sündmustega.
Meeleavaldus on eelkõige protest poliitikute püüde vastu betoneerida endale mugavad seisukohad. Valijad, kes loovutavad enda hulgast valitavad, Toompeal istujad, ei soovi ennast tunnistada rumalaiks. Sellisteks, kellest otsuste tegemisel mööda vaadatakse.
Poliitbroileritest "kintsukaapijad"
Kogu taasiseseisvumise järgse aja on toimunud otsustusprotsessi pidev hägustumine. Kuskil langeb liisk, et seadus on selline ja ta pressitakse läbi parlamendi ning seejärel kõigile täitmiseks kirjatähte. Kui näiliselt püütakse arutelu isegi algatada, siis peagi see sumbub. Parimaks näiteks portaal „Täna otsustan mina“, mida arvatavasti paljud ei mäletagi.
Säärase tegutsemise taga on eelkõige meie parteid. Valimisseaduse ja erakondade sisevalimiste muutmised on viinud olukorrani, kus erakonna ladvik otsustab Riigikogusse pääsejate nimekirja. Õigemini koha nimekirjas, mis tagab seadusandja koha.
Sellise käitumise üldmõju on kui oma istumise all oleva oksa saagimine, sest võimaldab valitavale kohale pääseda isikutel, kelle peamiseks oskuseks on „kintsukaapimine“. See omakorda tekitabki olukorra, kus otsused tuleb kuskil ära teha, kuna neist, kes peaksid otsustama, selleks asja ei ole.
Värskemat verd saab partei praeguse süsteemi toimimisel enamasti rahva hulgas populaarsete isikute kaasamise kaudu. Sportlased, muusikud, näitlejad ja teletegelased annavad parteile värvi, aga on enamasti otsustamisel tõrjutud ning ajavad oma nišitegevust.
Liigne enesekindlus
Seaduste ja poliittehnoloogiate arenedes jõudis Eesti demokraatia tasemele, mis näiliselt paistab suurepärane. Parlamenti on praeguseks jäänud neli erakonda. Valitsuse püsimise ja üldstabiilsuse seisukohalt on see hea. Samas tuleb arvestada, et erakondadele annab see liigse enesekindluse.
Valija on parteid usaldanud, seega peab ta rahulduma tehtud otsustega. Ega muust, kui eelpoolmainitud suhtumisest, tulenevad viimase aja skandaalid IRLi ja Keskerakonnaga. Mõlemat mullistust iseloomustas šokist tingitud esmane suhtumine: „Me pole teinud midagi seadusevastast!“
Juhul kui seadustähe seisukohalt olekski kõik JOKK, siis on olemas eetilised normid, mis lähevad valijaile enamgi korda. Parimaid võrdlusjooni mitte kaugest minevikust saab vedada Koonderakonna ja Rahvaliidu näiteist. Kuna kummagi erakonna sees ei olnud muutuste toojaid, siis nüüdseks on üks neist kadunud ja ega teiselgi pole enam ikka iga.
Mõlemal puhul oli puuduseks ka ideoloogia puudumine, mis oleks võimaldanud liikmeil ühiste eesmärkide nimel koonduda. Praegu skandaalide keskmes olevaid IRLi ja Keskerakonda kummitab sama häda. Keskerakond oma vasakliberaalsusega on määratlematu. IRList on saanud Reformierakond number 2, see tähendab, et konservatiivne erakond on hakanud Eesti poliitiliselt maastikult kaduma. See areng on tegelikult loomulik, sest eraldi erakonnana püüdis Res Publica saada Reformierakonna osaks, mis tal aga ei õnnestunud.
Poliitolümposel Reformierakond
Loodan, et lisaks eetilisele puhastumisele, saavad mõlemad erakonnad ka oma kaugemad eesmärgid paika. Mõlemas koosluses on potentsiaali, et ühel või teisel moel kriisist üle saada.
Ülejäänud kaks riigikogu erakonda ehk Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid ei peaks esmapilgul tagasilööke pelgama. Sotsid on asunud võimalikke tulevasi raskusi ennetama ja liikunud ümberkorralduste teele. Seega on nad esimesed, kes on tajunud muutuste vajadust ja asunud oskuste ning võimaluste piires tegutsema. Tõsi, juba on nendegi ridades lahvatanud erimeelsused. Ühinemine Vene erakonnaga näitab, et valitud tee õigsus on kaheldava väärtusega ja vähemalt esialgu üsna okkaline.
Kõige kindlamalt püsib poliitolümposel Reformierakond, aga eelkõige on see kivistunud seisund. Erakonnale sobiv olukord on püsinud liialt pikalt ja see on praeguseks päädinud läbinähtava arrogantsusega. Meenutagem viimasel ajal toimunut - kui ikka ei suudeta läbi saada ei töövõtjate ega ka tööandjatega, siis on see tõepoolest kõrgem tase.
2012. aastal peavad parteid hakkama muutuma, sest järgmistel parlamendivalimistel senise oskusteabega välja ei vea. Kuigi riigikogu valimised on veel kaugel, näitab erakondade hetkeseisund, et nendeks valmistumine peab algama juba täna ja eelkõige läbi sisemise muutumise. Valija peab saama enda esindajat mõista ja usaldada.
(Autor on Jaan Tõnissoni Instituudi juhataja.)
