Andrus Ossip: Äike lööb valusamalt kui elektri hind
Me vajame teda sama palju kui õhku. Olgu või hingehinnaga, aga ta peab olema olemas: kogu aeg ja stabiilselt.
Elektrivõrk kui infrastruktuur on hea ettevõtluskeskkonna, kõrgema elukvaliteedi ja turvalisuse eeltingimus. Elukeskkonna loomisel tuleb lähtuda sellest, et valikud omavahel sobiksid.
Eestis kipub tihti juhtuma nii, et lahendus toob endaga kaasa uue probleemi – ühest küljest on meil küll (elektri)turumajandus, kuid teisest küljest on see liiga ebastabiilne selleks, et parandada meie sotsiaalset elukeskkonda.
Viimase 150 aasta kõige soojem suvi oli muljetavaldav järg erakordsele talvele: soe meile meeldib, kuid äikse ja tormituulte tõttu eriti maapiirkondades toimunud päevadepikkused elektrikatkestused olid nagu korraliku talvega kaasnenud lumevallid: talve ootasime, aga lumeuputust mitte. Ühesõnaga, segasid elu.
Näiteks esimesel poolaastal registreeris G4Si juhtimiskeskus keskmiselt 73 000 tehnilise valve häiret kuus. Juulis ja augustis, kui üle Eesti möllasid võimsad äikesetormid, registreeriti keskmiselt 87 000 häiret kuus ehk viiendiku võrra rohkem.
Palju elektrikatkestustest põhjustatud tööd said juurde ka teised tugiteenuste pakkujad. Eestist üle käinud tormituul pani kinni sedavõrd palju teid, et päästeameti telefon oli tõenäoliselt sinine. Samas arutasime kulukärbete kõrghetkel pikalt, kas ja kui palju päästjaid meil ikka on vaja. Selgub, et turvalisus on näiline, kui ta ei ole tagatud.
Kuigi valvesüsteemid lülituvad elektrikatkestuse järel akutoitele ja marodööride võimalused kodusid ja kontoreid rüüstata on olematud (võrreldes näiteks maavärina-järgse ajaga Haitil), häirib igasugune infrastruktuuri teenuse tõrge elutegevust oluliselt. Ja kui elektrit (või mõistliku hinnaga elektrit) ei ole, on õhk elektrit täis.
Eesti Energia lubas igal järgneval aastal paigutada maa alla 2323 kilomeetrit seni õhus olevaid elektriliine. Kui 2007. aastal oli maakaablit 17 protsenti, siis 2010. aastal 21 protsenti kõigist liinidest.
Liigume õiges suunas, kuigi tahaks kiiremini. Tarnekindlus on sageli olulisemgi kui elektri hind. Lamp, mis ei põle, ei anna valgust.
Investeeringud, mis tagavad kvaliteetsema elektrivarustuse, väldivad otseselt lõpptarbija põhjendamatuid kulutusi tulevikus. Meie kogemuse järgi tõuseb elektrikatkestuste puhul oluliselt juhtimiskeskusesse pöördumiste arv – iga katkestus toob kaasa häiresignaali. Telefon heliseb kordades tihedamalt kui tavaolukorras, tõuseb patrullide koormus jne. Kõik need asjad suurendavad põhjendamatult kulusid, mille nii teenusepakkuja kui klient võiks säästa.
Elektri hind on tähtis mitte ainult elektribörsilt elektrit ostvate ettevõtete jaoks, vaid see mõjutab kogu tarbimisahelat väga tugevalt. Iga elektri hinnatõus tähendab järgnevat hinnatõusude ahelreaktsiooni. Sest nii leib kui särk tehakse suures osas elektrist (ja naftast).
Läänes on kasutusele võetud termin "negavatt", mille mõte on vähendada tipptunnil elektrikasutuse koorumust. Tootmisest lõpptarbijani jõudva elektri kaod on suured: kolmest megavatist jõuab jaotuskanalitesse kaks megavatti ning lõpptarbijani vaid üks megavatt. Iga (võimalusel) kasutamata jäänud megavatt annab ühe negavati. Mida rohkem negavatte kogume, seda suuremad keskkonnasõbrad oleme.
Tarbijatena saame elektrikasutust vähendada, kuid me ei saa (normaalset elutegevust säilitades) seda täiesti ära lõpetada. Meile meeldib tarbida ja tegelikult on hea, et meie võimalused on piiratud – raha on alati vähem, kui tahaks seda kulutada.
Eesti ajakirjanduses on korduvalt ilmunud uudislugusid sellest, kuidas mõni pere ootab aastaid kuskil “pärapõrgus” võimalust saada koju elekter. Samas näiteks Sagnaste lossis oli uuendusmeelsel krahv Bergil elekter juba 1907. aastal. Elekter on meie elukvaliteeti (ja tootmisvõimsusi) suurendanud enam, kui elektri kasuteguri ära tabanud USA ärimees Thomas Alva Edison tõenäoliselt ette kujutas.
Energiaturu täielik avanemine 2013. aastal aga tõenäoliselt alles lööb Eesti ettevõtete ja inimeste rahakottidesse sisse nagu sellesuvine augustiäike. Elektribörsi ebastabiilsed hinnad on ettevõtlusele osutunud pigem koormaks. Kuid see on paratamatus, millega leppimine on mõistlikum kui mitteleppimine.
