Andrus Kivirähk: Munad, tibud ja jänesed
Mulle need pühad meeldivad. On mõnusat askeldamist – lapsed istuvad köögilaua taga ja värvivad keedetud mune, pakin keetmata mune sibulakoortesse ja viskan potti podisema. Ikka jube ilusad tulevad, ei raatsi ära süüagi! Pigem võtan mõne lapse värvitud muna, neist on vähem kahju. (Loodan, et lapsed lehte ei loe…) Jänes on kah meil juba käinud ja tuba on šokolaadist jäneseid ja tibusid täis. Leidub ka selliseid jäneseid ja selliseid tibusid, mis süüa ei sünni, need on samuti sahtlist välja lastud ja riiulitele paigutatud. Ei ole midagi öelda, kitš küll, aga ilus.
Ja siis korraga tuleb mõni tüüp ning ütleb nukralt ohates, et eestlased ei saa üldse aru nende pühade olemusest ja pidutsevad siis, kui tuleks hoopis leinata ja mõtiskleda. Ja et juba ainuüksi see näitab, kui vajalik oleks sisse seada usundiõpetus, muidu inimesed ei teagi, kelle auks ülestõusmispühi peetakse.
Mingu seenele! Küll ma ikka tean ka seda muinasjuttu, kuidas üks surnud mees kribinal taevasse läks nagu kass, väga hästi tean. Aga mis sellest? Mis on munadepühal selle vana looga pistmist? Kas lihavõttejänes oli üks Jeesuse jüngritest? Minu meelest sellist tegelast piiblis üldse ei mainita ja šokolaadist munadest on seal ka vähe juttu.
Kombed on muutunud ja pühad ise on muutunud. Ega lugu Kristusest, tema kannatustest ja ülestõusmisest pole ka alati olemas olnud. Aga kevadpühi, kus tähistatakse looduse lõputut ringkäiku, on peetud iidsest aegadest saadik. Peaaegu igas usundis on olemas jumal, kes sureb ja taas ellu ärkab – see sümboliseerib kevadise looduse tärkamist uuele elule. Ning muna, tibu ja jänesed sümboliseerivad täpselt sedasama.
Looduse ringkäik on tõesti igavene, religioonid sellega võrreldes vaid üürike hetkemood. Täna usume ühte, homme teist.
On imelik väita, et kirikus konutamine on kuidagi õigem viis kevadpühi tähistada kui munade värvimine. Või et pidutsema tohib hakata alles pühapäeval, aga reedel ja laupäeval on paslik ainult äraseletatud ilmel pöidlaid keerutada. Mis hea pärast? Just nimelt reedel on paras aeg munad ära värvida, siis saab laupäeval juba mehiselt koksima hakata!
Sellega seoses meenub mulle veel üks väide, mida olen viimasel ajal kuulnud eestlaste kohta öeldavat. Nimelt, et nad on kõige uskmatum, kuid samal ajal kõige ebausklikum rahvas Euroopas. No heldeke! Kuidas siin vahet teha? Mille poolest erineb usk horoskoopidesse usust ülestõusmisesse ja viimsepäeva kohtusse? Veidrad fantaasiad on ju mõlemad. Või kui eesti talupoeg uskus, et armulaualeiba jahipüssi toppides on võimalik igale loomale pihta saada, mille poolest oli see siis suurem ebausk kui ametlikult heaks kiidetud usk sellesse, et seesama armulaualeib muutub preestri käes Kristuse ihuks?
Nõid, kes peletab tantsides eemale kurje vaime, et erine märkimisväärselt ristimistalitust läbi viivast vaimulikust. Nii ühel kui teisel juhul tegeletakse ju omamoodi maagiaga. Milline maagia on aga see „õige” ja milline „eba”, see sõltub subjektiivsest eelistusest, harjumusest. Kristlase arvates on maausk kahtlemata „eba”, moslemi arvetes on „eba” just kristlus ja mida arvab sellest kõigest lilla leegi kummardaja, seda ei oska mitte ette kujutadagi.
Nii et ma ei tahaks küll nõustuda sellega, et eestlased on teistest rahvastest ebausklikumad. Kuidas siis nimetada itaallast või kreeklast, kes läheb pühakotta ja palvetab mingite klaaskirstu suletud vanade kontide ees, lootes siiralt, et need suudavad täita tema soove? Kas see siis pole ebausk? Aga usk sellesse, et allikas elab näkk, on?
Ah teate, jätame parem selle jama! Hakkame mune koksima ja võtame pasha külmkapist välja. Rõõmsaid kevadpühi kõigile!
