Andres Sõber ei ole veidrik!
Urmo Soonvaldi kõrvu kriibib ta nii kõvasti, et on sunnitud "Tarva Tõru" Eesti korvpalli kaitseks meedia vahendusel korrale kutsuma.
Arvatavasti on iga inimene sajaprotsendiliselt nõus ainult ühe inimesega - iseendaga. See ei peaks välistama teiste arvamuse ära kuulamist. Soonvald arvab, et Rakveres toimunu on mingi jube koba ja nüüd ei saa enam "Eesti korvpalli Mourinho" suuvärki enam keegi peatada.
Mina ei arva, et Sõbra meeskond kobaga nii kaugele jõudis. Ma arvan, et palju Veidemanne on raisku läinud ja palju ootab, et nende annet märgataks ja julgustaks. Kriisa oli maha kantud ning võib-olla olid viimaste hooaegade mitte nii säravad etteasted seotud kehvade ja mittejulgustavate treeneritega.
Viimase paari aasta jooksul on mulle ainult mõned Eesti tipptreenerid jäänud silma ülimalt positiivse ja julgustava stiiliga: Avo Keel ja Andres Sõber. Minu meelest peitub nende meeste nimedes ka nende edu võti - sõbralik keel on see, millega paljud treenerid ei hiilga. See ei tähenda, et nad ei pahanda või räägi kunagi karmilt - seda on ka vaja.
Korvpallis on jõujooned muutumas ja ma usun, et just positiivses suunas. Heaks suunanäitajaks rahva lemmik Andres Sõber. Teised treenerid võiksid õppust võtta.
Hoolimata sellest, kuidas finaalseeria lõpeb, on rahval uued lemmikud ja kangelased: Suursuu, Vana-Lombakas, Raudmuskel, Anti-Enden (Heino Enden ei uskunud, et Veidemann finaalis suudab taset hoida) ja Paha-Poiss.
Käesolev lugejakiri saabus Rahva Hääle kaudu vastuseks Urmo Soonvaldi repliigile "Andres Sõbra suur suu". Saada oma arvamuslugu meiliaadressile rahvahaal@delfi.ee või kasuta lehe vasakul servas olevat Rahva Hääle vormi!
