Andres Raid: Sakslased, olete hakanud unustama?!

Ootamatult elava vastukaja põhjustas Delfis ilmunud artikkel selle kohta, et sakslased ei saa Eesti valijast aru, õigemini tema valikutest. Kuidas on võimalik, et ka vaesustunud seltskond valib ikka selle, kes ta paljaks tegi?

Sakslased on mõnes mõttes alla käinud — viitsinuks nad tutvuda oma paari sajandi taguste tõepoolest helgete peade uuringute ja nende praktikas rakendatud poliittehnoloogiate ning manipulatsioonide tulemustega, oleks ehk see multikultigi praegu paremas seisus ja hala selle ümber oleks vähem. Tõsi, kõike üks-ühele üle ei ole võimalik võtta, kuid olemuse ja põhimõtte võib sobivuse korral ikka üle „implementeerida“.

Üks paljudest võtmesõnadest ja võimalikest tõlgendustest on „Zugehörigkeit“ — kuuluvus, kuuluvustunne ja antud kontekstis kustumatu soov kuskile „klubisse“ kuuluda, kuhu sa olemuslikult ei kuulu ja ilma milleta oleks sul tegelikkuses oluliselt parem, omasem ja loomulikumgi.

Mõisnikele tähendas see siinkandis enneolematut manipulatsiooni kohalike teadvusega. Etteruttavalt olgu öeldud, et saksa õpetlaste siinne laborieksperiment oli üliedukas — talumehel õnnestus see muidu üsna loomulik ja inimlik kuuluvusvajadus arendada absurdini.

Algul talupoeg varastas kõike (mõisa köis…), mida sai ja sellele tuli lõpp teha. Lugupidamist saksa vastu tuli kaikaga sisse taguda ja sisimas hõõgus siinses talumehes vastuhaku süsi kogu aeg. Vaja oli muuta selle kangekaelse pärisorja dispositsioonide (hoiakute) süsteemi tegelikult — talumees pidi oma isanda vara (ennast selle hulka arvates) hakkama ka tegelikult hoidma ja saksa tegelikult austama.

Rittershcafti parimad ajud tegid õige järelduse — kohalikust talumehest tuleb teha „oma klubi“ liige, vähemalt viimasele peab jääme selline ettekujutus ja ta peab oma staatusesse klubi liikmena siiralt uskuma.

Ja ilmusidki külade ümbrusesse peoväljakud, kus nädalavahetusel kroonikute kirjelduste järgi end tühjaks lauldi ja hõisati ning oimetuks keerutati (tantsiti), saks võttis pidustustest tavaliselt ise osa, kiitis ühele üht ja siunas eemalseisjat ning kostitas kõiki rohke söögi, eriti aga alkoholiga, sest viimase puudust Liivimaa mõisates ei olnud ega tuntud. (paljude õpetlase arust tasub siit otsida laulu- ja tantsupidude kui sotsiaalsete pingete väljaelamise koha lätteid otsida).

Tulemust polnud vaja kaua oodata — iga talumees tundis, et just tema on saksa erilise soosingu osaline ja tegi kõik selleks, et mitte niivõrd oma positsiooni tugevdada, kuivõrd naabri oma alandada. Varastamine vähenes drastiliselt, sest kuidas sa „oma“ tagant ikka varastad! Peksugi taluti reipamalt, sest peksa sai ikka ju „oma“, mitte mõne võõra käest ja korraldusel. Talumees arvas siiralt, et ta on klubi liige, klubi „president“ on kõva ja tema tagant ja eestkostel võib julgelt haukuda ja hambaid näidata ükskõik kellele.

Siin oli ainult üks aga — pärisorjale polnud isanda vahetamine mingi probleem, juhul kui uus oli veelgi kõvem. Siis pöördus kogu sõim ja lugupidamatus vana ja nõrgema endise isanda vastu, mingit klubilist või korporatiivset eetikat otsida ei maksnud ega maksa.

Vaadake selle kandi pealt kas või valimiseelset retoorikat igati väärikate üksikkandidaatide suhtes — neid ei maksa arvestada, nad ei võida, nad ei saa… olla tuleb nende poolt, kes võidavad. Siin on üks boonus veel — hilisem kahjurõõm ja võidetu kallal ilkumine.

Rittershaftilt oleks aga võinud tõesti õppida hoopis suuremeelsust, kuid seda ei õpetanud isegi estofiilidest baltisakslased meile, võib-olla isegi meelega.

Selle ülimalt lihtsaks veetud skeemi taustal pole sugugi keeruline otsida põhjusi, miks siinsele rahvale meeldib ikka tugeva selja taga olla ja selle omanikuga ühte klubisse kuuluda (ikka näiliselt, oma sisemuses). Kui meie sportlasel juhtub viltu vedama ja ta jääb 30. kohale, algabki meie arvestus 30. kohast ja üle loetakse suurnimed, keda ta võitis. See, et ta oli 30nes, „ununeb“ kohe. Ühest küljest räägitakse meil üsnagi valjusti pürgimisest Põhjala riikide poole (eeskuju, mis on meist hetkel parem), samas alavääristatakse nende ühiskondi nende peatse allakäigu ootuses (mitte enda paremaks saamise!) ning üldises tihedas udus paistavad teravalt silma allakäigu monumentide teravad kontuurid.

Saksamaa oleks meile ilmselt endiselt sügava eeskuju objektiks, kui poleks veel suuremat ja võimsamat, kelle klubisse arvame me end võrdväärsena kuuluvat. Äkki teeks oma klubi ja saksakeelne „Zugehörigkeit“ omandaks hoopis uhkema, ja mis peaasi — päris tähenduse? Vähemalt meie jaoks!