Andres Raid: Kus on meie desovetiseerimise seadus?
Kogu Eesti taasiseseisvumise järgse perioodi on aeg-ajalt keegi ikka tõstatanud küsimuse selle kohta, et miks desovetiseerimine Eestis ei toimunud või õigemini, miks seda keegi ette ei võtnud ja läbi ei viinud.
Nõukogude võim eksisteerib selles mõttes ju edasi, et politiseeritud nõukogud etendavad riigiettevõtete juhtimisel endiselt parteirusika ja pumba rolli ning seda see nõukogude võim suuresti just tähendaski. Desovetiseerimise termini enda ümber pole ka kuigi vilgast arutelu olnud ja seetõttu on üsna tõenäoline, et sellest saadakse aru täiesti erinevalt.
On olemas kuulus seadus nr 104 ja see käsitles Teise maailmasõja järgse Saksamaa natsionaal-sotsialismist ja militarismist vabastamist, jutt käib loomulikult denatsifiteerimise programmist. Mõistagi koostasid selle seaduse võitjad, kuid selle sisu on kasvõi desovetiseerimist silmas pidades üsna kõnekas. Mõelda vaid - kui meil oleks sellest äkki šnitti võetud, mis oleks siis saanud või mis oleks juhtumata jäänud?
Vastavalt tollele seadusele nr 104 loodi spetsiaalsed kohtupalatid, mis jaotasid inimesed viide kategooriasse: peasüüdlased, süüdlased, mitteolulised süüdlased, kaasajooksikud ja süütud. Dokumendist õhkus aja vaimu kõrval ka saksa täpsust – süüdlaste seltskond jaotus omakorda täpselt liigitatuna kolmeks: aktivistid, militaristid ja lihtsalt kasusaajad.
Viimased jaotusid omakorda kuueks alaliigiks:
1) need, kes tänu oma poliitilisele seisusele ja sidemetele hankisid endale ja teistele isiklikku või majanduslikku (igal juhul omakasupüüdlikku) eelist,
2) need, kes omasid ametikohta või liikusid teenistuses edasi eranditult seetõttu, et olid partei liikmed,
3) need, kes tänu poliitilistele, religioossetele ja rassistlikele tagakiusamistele omandasid selge eelise, seda eriti tagakiusatute vara võõrandamisega seotud omandamistega seonduvalt, aga ka sundmüükidest ja teistest analoogsetest tegevustest saadava tuluga seoses,
4) need, kes said tulu relvatööstusega seonduvalt, kusjuures saadav tulu erines oluliselt isiklikust tööpanusest,
5) need, kes ebaõiglaselt rikastusid anastatud alade juhtimise ja sealsete asjade korraldamisega seoses,
6) need, kes kasutasid oma parteilist positsiooni, isiklikke või parteilisi sidemeid sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmiseks või rindejoonele mittesaamiseks.
Kõige arvukam oli kaasajooksikute seltskond. Kaasajooksikute esimesse kategooriasse kuulusid need, kes osalesid natsionaal-sotsialistlikus liikumises vaid formaalselt või kelle toetus sellele polnud kuigi oluline ning kes polnud militaristid. Teise kategooriasse kuulusid need, kes olid küll partei liikmed, kuid maksid vaid liikmemaksu ning võtsid osa koosolekutest, mis olid kõikidele parteiliikmetele kohustuslikud.
Igasse kategooriasse kuulumine tõi kaasa erinevad karistused. Näiteks eelmainitud kasusaajatel kangastus viieks aastaks töölaager, kohtu armulikkuse korral aga lihtsalt ühiskondlik kohustuslik ja hästi valvatav töö. Sellele lisaks võis selle kõigega kaasneda ka osaline või täielik vara konfiskeerimine, mis ohustas eriti väärtuslikumat kraami. Erijuhtudel võeti ära valimisõigus ja üsna tavaline oli keeld töötada ühiskondlikes ametites ja avalikus teenistuses mitte vähem kui viie aasta jooksul.
Kaasajooksikutele oli ette nähtud kas ühekordse trahvina makstav rahasumma tekitatud kahjude korvamise fondi (summas 50 kuni 2000 riigimarka) ning trahvi maksmisest keeldumise korral oli ette nähtud 30 päeva ühiskondlikku tööd. Ette olid nähtud karistused ka riigiteenistujatele ning kohtupalatile oli antud õigus saata need kas hoopis pensionile või viia töötaja üle madalamale ametikohale. Tõsi, riigiteenistujate kohta käiva klausli juures ilutses märge – kasutada vaid harvadel juhtudel.
Kogu denatsifitseerimise programmi (sai alguse juba 1944. aastal vallutatud Aachenis) ivaks oli natside eemaldamine mitte ainult valitsusest ja (pool)avalikust haldusest, vaid ka majanduslikelt võtmepositsioonidelt. See käis ka erasektori kohta. Natsliku ideoloogia kandjad tuli eemaldada ja asendada „isikutega, kes on oma poliitiliste ja moraalsete võimete poolest suutelised aitama tõeliselt demokraatlike institutsioonide arendamist Saksamaal“.
Tagantjärele tundub, et kogu see programm tuleb lugeda õnnestunute hulka, meil peab isegi 21. sajandil kalur võrguloa saamiseks parteisse astuma.
