Andres Raid: Kolmainsus kehtestas krooni ja käibemaksu seadusevastaselt?
Ütlete, et ei ole võimalik? Aga nii on ennegi tehtud, praegu kehtiv prokuröri suva on samuti seadusest ülem, kuid see on vaid õieke. Riigõigus pole naljaasi, Obama luges oma vande ametisse astudes uuesti ette ainult seetõttu, et eksis ühe sõnaga, mis isegi teksti mõtet ei muutnud. See oli vajalik selleks, et mitte kellelgi ei tuleks mõttessegi tulevikus vande legitiimsust kahtluse alla panna.
Kui Eesti mõne kohtuastme kohus või kohtud peaksid tuvastama, et Eesti Vabariigis pole kunagi seaduslikult 18%-list käibemaksumäära kehtestatud, siis võib tekkida olukord, kus nii EV kui ka välisettevõtjad esitavad riigi vastu kahjunõuded, mille kogumaht võib küündida sadadesse miljarditesse eurodesse. Nali, absurd?
Sugugi mitte! Tõsi, 1993.aastal oli väga sümpaatne ja tark Valve Kirsipuu suisa sunnitud tunnistama, et too 18% kehetstati IMF-i tahtel. Kujtlege vaid, kui näiteks SEB kehtestaks homsest uue käibemaksumäära kohustuslikuna üle Eesti – ütleme, 25%?
Põhjus on lihtne - tulenevalt õigusselgusetusest käibemaksu ja rahvusliku valuuta osas, võivad nüüd ettevõtjad riigile makstud maksud tagasi nõuda ja seda koos intresside ja viivistega, vähemalt üks ettevõtja on sellele kindlasti ülimalt okkalisele kohtuteele asunud.
See tooks kaasa aga selle, et Eesti Vabariik peaks pöörduma Euroopa Liidu poole ja paluma ka endale leida seda sama abi, mida me nii lahkesti Kreekale oleme nõus andma. 180- 200 miljardi euro suuruse rahasüsti (mis teeks napilt poole Kreekale antud rahast) toel elaksime rõõmsasti kas või %-tulust ära. Laenaksime selle raha ise välja ja näiteks 5%-lise aasta tootluse korral oleks 8-10 miljardit eurot aastas garanteeritud. 5 rikkama Euroopa riigi hulka jõudmine ei oleks sel viisil utoopia vaid asjade loogiline ja mis seal salata, üpriski meeldiv käik.
Aga saagu selgus.
27.03.1991 Ülemnõukogu poolt vastu võetud seadusega moodustati Eesti Vabariigis rahareformi komitee, mille pädevusse kuulus rahareformi läbiviimine ja selle juhtimise kord.
Komitee esimesse koosseisu kuulusid Edgar Savisaar (peaminister), Rein Otsason (EP president) ja Siim Kallas (ekspert). 30. jaanuaril 1992 nimetati peaministriks Tiit Vähi ning temast sai automaatselt Edgar Savisaare asemel komitee esimees. 12. veebruaril 1992 sai Rudolf Jalakasest komitee sõltumatust teadlasest liige Siim Kallase asemel (kes oli vahepeal saanud Eesti Panga presidendiks ja kuulus seega endiselt komiteesse). Kuna aga Jalakase halvenenud tervis ei võimaldanud tal enam komitee töös osaleda, siis nimetati 11. juunil 1992 tema asendusliikmeks praegu Eesti Panga presidendiks nimetatud Ardo Hansson
Seega kuulusid nii 19.06.1992.a. (kui võeti vastu dekreet nr 035, millega kehtestati käibemaksumääraks 18%) kui ka 17.06.1992.a. (kui võeti vastu dekreet nr 030, millega kehtestati alates 20.06.1992.a. Eesti Vabariigi rahaühikuks Eesti Kroon) kolm liiget. Tiit Vähi, Siim Kallas ja Ardo Hansson. Faktiliselt sai sellest triumveraadist Eesti Vabariigi seadusandlik kogu.
Kuigi vastava seadusega anti rahareformi komiteele pädevus otsustada kõikide rahareformi puudutavate küsimuste üle pole rahareformi komiteele ei keegi ega kunagi antud seadusandja rolli. Seadusi kehtestab Eestis Riigikogu ja Rein Lang on täiesti õigustatult rõhutanud korduvalt, et õigusriigis kehtivad seadused, mille on vastu võtnud Riigikogu ja mille on avaldanud Riigi Teataja. See tähendas toona ja tähendab ka täna õigust kehtestada muuhulgas Eesti Vabariigi valuutat või sätestada käibemaksumäära.
Viimati nimetatud ülesandeid sai, saab ja tohib teostada ainult riigi kõrgeima võimukandja volitusega institutsioon, milleks sel hetkel oli Ülemnõukogu (olgu selle legitiimsusega, kuidas on).
Ainus võimalus seadusandja volitusi piirata (sh. seadusi kehtestada) on olukorras, kui riigis on välja kuulutatud eriolukord ja see tähendab seda, et Põhiseadus selle tavapärasel kujul ei kehti.
1992.a. ei olnud Eesti Vabariigis eri olukorda välja kuulutatud.
Rahareformi komitee dekreetidel nr. 030 ja 035 ei saa seega olla ega ole kunagi olnud seaduse jõudu, sest rahareformi komiteel pole kunagi olnud seadusandja funktsiooni nagu pole talle kunagi antud ka Ülemnõukogu poolt volitusi seadusi kehtestada.
Ülalkirjeldatud olukord sarnaneks sellega kui meie tänane Riigikogu moodustaks kolmest isikust koosneva põhiseaduse muutmise komisjoni ja see komisjon hakkaks oma dekreetidega põhiseadust muutma, kusjuures neil dekreetidel oleks koheselt seaduse jõud.
Neid ei peaks 3 korda Riigikogus lugema, presidendil poleks vaja neid kinnitada ja neid pole ka vaja Riigi Teatajas avaldada. Rahareformi komitee dekreete nr 030 ja 035 pole kunagi presidendi poolt kinnitatud ja Riigi Teatajas avaldatud ja seaduse jõudu seega ei oma.
NB! Rahareformi komitee dekreeti nr 030 pole võimalik leida, isegi ESTLEX õigusaktide andmebaas seda dekreeti ei näita.
Mida see tähendab?
Eesti Vabariigi kroon, mille "õiguslik" järglane on Euro on kehtestatud dekreediga, mida pole võimalik enam üles leida. Kas saab olla midagi veel konspiratiivsemat?!
Kuivõrd dekreedis nr 035 on p. 5, milles Tiit Vähi palub Eesti Vabariigi Ülemnõukogul toetada dekreedi kehtestatud maksumäärasid, tekib küsimus, miks oli vaja rahareformi komiteel paluda Ülemnõukogul neid määrasid toetada kui see oli rahareformi komitee enda pädevuses? Teada ju on, et neid määrasid pole kunagi hääletamiseks „saali“ toodudki!
Euro kehtestati meil ju kroonile toetudes ja sellest lähtudes ja kui see tänaseks ajalikku rännanud kroon koos käibe- ja muude maksudega on kehtestatud ebaseaduslikult, mis siis?
Tänased absurdid alates arvetest tellimata prügiveo eest ja pensionisambaks nimetatud riigimaksudest tunduvad küll ebaõiglased, kuid küür seljas ja hambad ristis, talutakse ära. Mõne aasta pärast ei mäleta seda niikuinii keegi nagu rahareformigi ja igasugused küsimused seaduslikkusest tunduvad tüütu norimisena. No mida sa sellega saavutad?! Etteheiteid kellelegi tegemata mõnede jaoks siiski tõde üsna oluline.
