Andres Putting: Miks ma armastan soomlasi
Esiteks sõidavad nad korra kuus terve perega (kaasa võetakse ka vanadekodust puhkusel olev Alzheimeri tõbe põdev vanaema) meie väikesele kodumaale oma alkovarusid täiendama. Seeläbi tutvustavad nad Euroopas joodikrahvana muidugi hoopis meid, aga toovad samas meile sisse palju pappi. Meie saame seepeale neile ikka rohkem ja suuremaid laevu osta, et nad ikka meil saaksid käia ja viina osta…
Teiseks on nende seas selliseid inimesi nagu Sami Lotila, kes armastavad meie juhmile, kirjaoskamatule matsirahvale regulaarset ajakirjanduslikku peksu teha. Ikka selle nimel, et me ka toredaks saaksime. Meie, rumalad, ei saa lihtsalt tihti aru, et tegemist on edasiviiva kriitikaga, mitte pahatahtliku mahategemisega.
Kolmandaks annavad soomlased tööd meie näost hallidele küprokmeestele, et need saaksid Soomes kodumaistest pappmajadest suuremaid ja ilusamaid maju ehitada.
Kõik, isegi rinnalapsed, oskavad Soomes tangot tantsida. Selle rütmiga ajavad nad kõikuma isegi Tallinna vahet kruisivad laevad. Kord aastas, aprilli lõpus, soomlased aga vetävät päälle (tõmbavad selga) kirevad tunked, et linnades ja parkides mõnuga Eestist toodud alkoholi tarbida ja ennast koos pargist leitud vappuheila'ga rohujuuretasandile juua.
Järgmisel päeval aga suudavad soomlased värskena pargis ärgata ning lõunaks ennast Tallinna minevale laevale vedada. Ikka selleks, et saaks tangot tantsida ja Tallinna marketeid tühjaks osta. Samas — olgem ausad — tõeliselt andekas on ju ehitustunkedes viina juua, sest Kaivopuisto niiskel murul aelemiseks pole ühtki mugavamat riideeset.
Soomlased, kellest vähemalt üks arvab, et eestlased üks sitaste aluspükste ja pesemata ihuga matsirahvas on, küsivad maailmas rännates enamikes kohtades soomekeelseid menüüsid ja kulistavad kohaliku viina asemel alukatesse peidetud Koskenkorvat. Isegi Taimaal viibides nõuavad nad hommikul hotellituppa Helsingin Sanomate värsket numbrit.
Pealegi on soomlased rahvas, kes on loonud minu lemmik-wc-kirjanduse, Joomahullu päevaraamatu.
Ausalt, ma armastan soomlasi, sest nad on rahulikud, sõbralikud, väheke uimased, aga seda enam inimlikumad. Volbri ajal Helsingis pilte tehes ei kohanud ma kusagil kurjasid, negatiivseid inimesi. Pigem vastupidi, oksendavate, meie alkoholist uimastena tänavatel hängivate noorte suudel säras siiras, vahetu naeratus.
