Andres Ellamaa: Tervishoid nagu 70ndate poepiim — liitreid rohkem, jook lahjem
mille puhul arstide roll seisneb pigem nõuandvates spetsiifilistes teadmistes, mitte vererõhu ja kolesterooli taseme mõõtmises.
Tervishoid on riigi esmane vastutusala. Arstiabi aga tähendab, et arstlikku ettevalmistust omandanud isik leevendab abivajaja vaevusi ja püüab vähendada tema terviserikkeid. Seega on tervishoid strateegia, arstiabi — taktika. Esimese tulemuslikkust saab hinnata vast paarikümne aasta pärast, teist aga õige pea. Muide, vahemärkusena uudistetreialitele — õnnetuskohale esimesena jõudnud turvamees ei anna arstiabi, vaid esmaabi.
Arstiabi iseenesest on arstide ja patsientide vaheline süsteem. Poliitiliste diskussioonide teema peaks olema, kas ja missugusel moel riigi valitsus ja kohalik omavalitsus peavad või võivad arstiabikorraldusse sekkuda.
Praegu on need võimalused ja ka vahendid üpris ahtad. Perearstindus on delegeeritud äriühingutele ja äri on meie riigis pühaks kuulutatud. Tulemus — mitmepäevased ootamised esmasele arstivastuvõtule pääsemiseks. Täiesti on ununenud need printsiibid, mille järgimise lubadustega hullutati avalikkust poolteist aastakümmet tagasi, kui tehti põhjalik esmatasandi arstiabi reform ja arstid pidid hakkama tegutsema kui ettevõtjad.
Kindlasti on esmatasandi arstiabi korraldus kohalike omavalitsuste vastutusvaldkond ja on ülimalt vastutustundetu jätta see vaid ettvõtjaks sunnitud perearstid õlgadele. Kui suhtume perearsti tegevusse vaid ärilisest ja tasuvuse aspektist, siis pole imestada, et maakohtadesse ei jagu enam arste. Lahkuvad poepidajad, postkontorid ja pangad. Arstid-õed lahkuvad ka ning lohutada end lootusega, et küll nad kunagi tagasi tulevad, on üpris lapsemeelne.
Seadusandjal oleks aeg defineerida, mis elukas on “tervishoiuteenus”, millest jälle tavatsetakse rääkida ja mis on leidnud kindla koha ka seadusaktides. Kas arsti töö on tervishoiuteenus või midagi muud? Ja kas saunamehe vihtlemistöö ei ole tervishoiuteenus, nagu kojamehe liivaviskaminegi? Tervise hoid ju puha…
Eks see „terviseteenus“ pärine meie seadusekirjutajate lingvistilisest ettevalmistusest . Vähegi mõtlejat inimest peaks see kahtlema panema, nagu ka mõiste „erakorraline haigestumine“, millest tuleneb ka kasutusel olev nuritermin “plaaniline haige”. See peab ikka päris vaimse tervise häirega olema, kes endale haigust planeerib. Haiguse tulekut võib küll ette näha ja heal juhul selle eest ka kõrvale põigelda, kuid üldjuhul on haigus tõbisele ikka ootamatu ja planeerimata tegevus.
Heal juhul võiks ravimist pidada plaaniliseks või edasilükkamatuks. Kuid hädalist see jaotus vaevalt rahuldab. Haige tahab abi täna, nii kiiresti kui võimalik. Miks peaks tema ainukene ja kordumatu elu mööduma valuvaigisteid närides ja plaanilist ravi oodates. Lõppkokkuvõttes ei anna ju ootamine haigekassale raha juurde.
Pigem on aeg kriitiliselt läbi vaadata ravikindlustuse poolt korvatavad arstiabiliigid ja korvamise metoodika. On ju ilmas palju haigusi, mis küll ei tapa, kuid röövivad kuudeks nii eneseabistamisvõime kui ka sissetulekud.
Kahetusväärselt ei ole ei poliitikameestelt ega haigekassalt tulnud algatust arvutada, palju läheb tegelikult maksma perearsti ja siis eriarsti vastuvõtu ootamine, diagnostiliste uuringute ootamine ja haiglaravi ootamine, mis siis, et just ootamise üle kurdavad lõputuis küsitlustes osalenud.
Samas kurdetakse pikki järjekordi, kuigi probleem on tegelikult ooteajas. Järjekord on inimeste hulk, kes soovivad teatud eriala arsti külastada. Ooteaeg on aeg, mida kaotatakse oodates abi teatud kindla arsti või haigla poolt. Kahetsusväärselt on meie arstiabi rahastamine sätitud nii, et samal ajal kui ühes raviasutuses kisutakse end tööga lausa lõhki, on paari kilomeetri kaugusel arstid ja ravivõimalused, kuid ei ole lepingut haigekassaga.
Kõik sõltub rahavoogudest, mida haigekassa juhib. Mitte kõik operatsioonid ja protseduurid ei pea toimuma nn tipphaiglates, vaid saaksid suurepäraselt tehtud ka maakonnahaiglas.
Jõuamegi taas olulisema küsimuseni — kas ravimise eest peab haigekassa tasuma raviasutusele (arstile) või peaks hüvitama raviks tehtud kulud kindlustatule? Viimase variandi puhul langeks patsiendil ära vajadus sõltuda haigekassa ja raviasutuse vahel sõlmitud lepingust, vaid astuks ausse haige õigus valida endale arsti.
Ülim aeg on muuta patsiendi, ravija ja rahastaja vaheliste suhete paradigmat, mitte nutta rahavähesuse üle, langetada hindu ja “suurendada juhtude arvu”. See viimane meenutab seitsmekümnendaid, kui piim muutus poes üha lahjemaks, kuid liitreid tuli juurde.
Mis tahes haigus võib meid viia olukorda, kus arstlikud vahendid on suurel määral ammendunud ja jääb üle loota vaid ajale, sellele universaalsele ravitsejale. Seda perioodi patsiendi elus ja haiguses on uhkelt nimetama hakatud hooldusraviks.
Kuid kas „hooldus“ või „ravi“? Need mõisted on eesti keeles päris hästi defineeritavad. Hooldusravi, nuritermin, on sünnitatud vaid selleks, et ammutada raha haigekassast. Hoolduse korraldamine on aga ennekõike kohaliku omavalitsuse ja hädalise lähisugulaste mure.
Kusjuures kahetsusväärselt on meie poliitikud jätnud hoopis tähelepanuta asjaolu, et kümned tuhanded noored tööealised maailma rännanud eestlased tähendavad ka oluliselt teravnenud probleeme vanurite ja haigete hoolduse korraldamisel siin, Eestis.
Autor on Eesti Arstide Liidu asutajaliige (KE).
