Andres Arrak: Pensionärid andku mulle andeks...
Tõsi küll, majanduskasvu eufoorias koalitsioonilepingus lubatud 14-protsendilise tõusu asemel kasvasid pensionid vaid viis protsenti. Ent seegi käis igasuguse majandusliku loogika vastu.
Riigikogulaste palkade kõrval on pensionid üks vähestest indekseeritud tuludest. Mõlema indekseerimine on majandusteoreetiline viga, mis ignoreerib majandustsüklit.
Riigikogulaste puhul tuleb muidugi eraldi ära märkida salakavalat indekseerimist viimase kvartali Eesti keskmise palga järgi. On ju ammu teada tõsiasi, et viimase kvartali palk on aasta suurim. Miski poleks takistanud sidumast aasta keskmise palgaga, kui juba indekseerimiseks läks.
Ent nüüd pensionide juurde. Nende indekseerimine möödunud tuludega on makromajandusele kordades kahjulikum kui rahvasaadikute palkade indekseerimine. Kasvõi juba seetõttu, et tegemist on kokkuvõttes mitme suurusjärgu võrra suurema summaga. Teiseks – pensione indekseerides kanname möödaniku ennaktempos kasvanud tulude kasvu tulevikku, ehk majanduslanguse faasi.
Aastal 2008 toimetas Eesti majandus ikka veel ülekuumenemise tagajärgede faasis. Kui me nüüd projitseerime 2008. aasta palgakasvu aastasse 2009, mil majandus on ilmselgelt languses, siis me võimendame möödaniku viga veelgi. Me kanname mineviku vea võimendatud kujul tulevikku.
Seda tõsiasja oleks peaminister pidanud Eesti rahvale tunnistama juba veebruaris, esimese negatiivse lisaeelarve tegemise ajal. Ent ju ei jätkunud julgust.
Mina soovitasin juba siis pensionitõus vähemalt peatada. Aga buumiaegsed populistlikud valimislubadused ei lubanud tõele näkku vaadata.
Ma usun, et tänavu ei leia Eestist ühtegi ühiskonnakihti, kelle tulud viie protsendi võrra kasvaksid. Miks peaksid need siis kasvama pensionäridel. Igatahes, kui on valida: kas tõsta tulumaksu (töötavatel inimestel) või maksustada pensione, siis olen viimase poolt.
Häid valikuid eelnenud majanduspoliitiliste rumaluste taustal praegu nagunii ei ole. Pensionide maksustamine pärsiks oodatavat majanduskasvu kindlasti vähem kui ettevõtlikkuse maksustamine.
Andku Eesti 350 tuhat pensionäri mulle andeks - me peame august koos välja tulema. Ja paratamatus on, et ettevõtlikud inimesed ja töötegijad on need, kes saavad majandusele uue hingamise sisse puhuda.
Seega tuleb praegust ettepanekut pensione kolmeteistkümne protsendi võrra sotsiaalmaksustada tõlgendada rohkem majandusliku paratamatusena kui poliitilise kemplemisena. Iseasi, kuidas õnnestub see idee enne kohalikke valimisi valdavalt pensionäridest kuuluvale valijaskonnale maha müüa. Ausam oleks olnud tõele (loe: peeglisse) näkku vaadata juba veebruaris.
