Andres Arrak: Krugman joonistas Eesti edu olematuks
Eestlasest meediatarbijal jääb paratamatult mulje, et keegi valetab. Ühtlasi peab ju siis kellelgi õigus olema. On see Eesti vabariigi president Ilves, on see nobelist Krugman, endine peaminister Laar või hoopis rootsi majandusteadlane Aslund? Paraku on lood makromajanduse teoorias endiselt sellised, et tõde jaguneb paljude vahel. Tuntud on ju Ameerika presidendi Lyndon Johnsoni hüüatus: „Andke mulle ühekäeline majandusnõunik!“ Siiani oli ta nõu küsides vastuseks saanud pidevalt: „Hr president, ühest käest (inglise keeles from one hand) võib juhtuda see, aga teisest käest (from the other hand) võib juhtuda hoopis see.“
Ameerika presidendid on võrreldes Euroopa liidritega ammu silma paistnud sellega, et nad võtavad oma meeskonda üleilmselt tunnustatud majandusteadlasi-nõunikke. Nende nõunike käe all valmib iga aasta veebruariks (varem jaanuari lõpuks) presidendi aruanne kongressile, mille panevad kokku majandusnõunike konsiiliumi liikmed ja mis keskendub olulistele aktuaalsetele teemadele. Selge on see, et iga president valib oma nõunikeks neid, kelle nõu talle meeldib kuulda.
Alates 1936. aastast oli valitsenud keinsistlik seisukoht valitsuse kõikvõimsusest majanduse mõjutamisel ja mis eriti oluline - kriisist väljatoomisel. Keynes tõestas, et turud on puudulikud ja võivad nö läbi kukkuda (market failure). President Roosevelt oli see, kes šotlasest majandusteadlase ideed „uue kursi“ näol Suure Depressiooni järgselt ka ellu viis. Ja see tõesti töötas.
Kas kärpida või stimuleerida?
Milton Friedman hakkas kuuekümnendatel Chicagos (Chicago majanduskoolkond) kirjutama artikleid selle kohta, et kui turud võivad läbi kukkuda, siis valitsuste tõenäosus põruda (government failure) on kindlasti suurem. Uute ideede valguses tulid võimule ja aitasid neid praktikas realiseerida peaminister Thatcher Suurbritannias ja president Reagan USAs. Mandri-Euroopa magas tollase tagasipöördumise turujõudude poole muidugi maha. Reagani pakkumispoolne koolkond ütles, et august välja tulemiseks pole vaja stimuleerida mitte niivõrd nõudmise poolt (ja valitsust sealhulgas) vaid hoopis pakkumise poolt ehk luua soodsaid tingimusi ettevõtjatele ja muuta tööturud paindlikumaks.
Sellest ajast alates valitseb makromajanduse teoorias kaks põhimõtteliselt erinevat seisukohta. Kõik turumajanduslikud riigid satuvad aegajalt kriisi. Kriisist väljatulemiseks on kaks võimalust. Reiganomiksi variant on maksude ja valitsuse kärpimine. Kusjuures Reagan ei teinud nalja – kõrgeim maksumäär langes 70% juurest 28% peale. Ühtlasi oli FED (USA Keskpank) kutsunud intressi 18% peale tõstmisega (loe: rahapoliitika rangeks muutmisega) esile suurima majanduslanguse peale Suurt Depressiooni. Järgnes kaks aastakümmet enneolematut majanduskasvu.
Jaapan valis 1991. aasta kinnisvaramulli lõhkemise järel nõudmispoolse stimuleerimise tee. Ajalooliselt väikse valitsuse ja madala maksukoormusega riigis hakati mõlemat kasvatama. Tulemuseks on see, et kuigi Jaapani majandus on vahepeal isegi nina vee peale saanud, järgnes tänaseks juba kolm aastakümmet stagnatsiooni ja kohatist deflatsiooni. Koos maailma ühe halvema demograafilise kliimaga on Jaapani tulevik tume igas mõttes.
Ameerikas on pendel demokraatide (Clinton, Obama) toel jälle keinsismi nihkunud. Viimasest kriisist väljumiseks rakendati enneolematud valitsuse abipaketid. Erinevus friedmani-eelse ajaga on aga see, et vahepeal on peaaegu kõik rikaste riikide valitsused jõudnud avaliku sektori võla kasvatada kriitilise piirini. Euroopa Liidu keskmine näitaja on 84% ja USA ületas talvel 100% piiri. Viimased valimised Prantsusmaal ja eesseisvad Kreekas tõestavad, et ka eurooplased on valinud jälle sotsiaaldemokraatliku tee.
Ilves ei saa mitte vaiki olla
Siit jõuame Paul Krugmani ja tema väljaütlemisteni, mille peale president Ilves ei saanud mitte vaiki olla. Keinsist Krugman on ilmselgelt valitsuse sekkumise pooldaja. Valitsuse kulutuste tõus peaks kiirendama kasvu süstides majandusse ostuvõimet. Valitsus võib pehmendada langust laenates raha erasektorilt ning siis andes raha tagasi erasektorile erinevate kuluprogrammide kaudu. Seega kujutab valitsuse eelarvedefitsiit lühiajalist stiimulit depressiooni vastu. Elavnenud majanduses tuleb aga kulusid kindlasti kärpida, vastasel juhul tekib inflatsiooniline surve. Viimast võis muidu liberaalne ja pakkumispoolne Eesti kogeda buumiaastatel.
Mis tegelikult juhtus, ja mis polnud iseenesest Keynes’i süü – valitsused küll kasvasid langusfaasides, kuid unustasid end tõusufaasis kokku tõmmata. Rekordiomanik on Rootsi, mille valitsus sõi enne 1994. aasta kriisi ära koguni 68% pirukast ehk siis sisemajanduse koguproduktist. Olles näpud ära kõrvetanud, asusid nad valitsust kärpima nii nagu ka paljud teised OECD maad. Paljud tänased keinsistid, Krugman nende hulgas teevad ühe põhimõttelise vea. Keinsism nimelt ei tähenda iseenesest suurt valitsust. Vastavalt Keynes’ile võib valitsus ka väike olla, peaasi et ta suudab paindlikult ja lühiajaliselt (short run) reageerida.
Anders Aslund viitab teisipäevases Postimehes eriliselt Krugmani soovitusele Balti riikides devalveerida. Heaoluriigi produktina ei usu Krugman sisemise devalveerimise ehk siis kulukärbete võimalikkusse. Siit tulebki esile tema piiratus, mida võiks ju nobelisti puhul välistada. Krugman ei olnud ega ole kursis sellega, et 21. sajandi Baltikumis on veel veidi kapitalismi alles ja et nii valitsuse kulude kui palkade drastilised kärped on võimalikud. Eestis oli nö tipu ja põhja palgavahe 12,5%, Lätis ligi 20%. Selline kärbe pole ei Rootsis ega USAs täna võimalik. Kuigi positiivsed näited on täiesti olemas – Reagani USA, Iirimaa, Uus Meremaa ja Slovakkia.
Ja siit tulebki Krugmani kriitika: kuna tema soovitust mööda ei devalveeritud ja kulukärped kriisist väljumiseks tunduvad talle ebaloogilised, siis pidigi ta nö joonistama Eesti edu olematuks. Valides ajateljel tendentslikult lõike, võib tõestada mida iganes. Krugman jättis märkimata, et kui Eestil 1994. aastal nö põhi vastu tuli, moodustas meie elatustase (SKP elaniku kohta) 30% viieteist rikka riigi keskmisest. Imekiiresti jõudsime 2008. aastaks 60% tasemele, millele muidugi järgnes kriisiaegne langus 54%’le. Läti alustas rikastega võrreldes veerandi tasemelt ja jõudis poole peale, järgnes kukkumine peaaegu 40% piiri peale.
Aslundi graafikud Postimehes tõestavad üheselt, kui kiiresti eksportisid Balti riigid end kriisist välja. Ja seda fikseeritud vahetuskursi tingimustes. Mis jällegi ei mahu Krugmani filosoofiasse. Muidugi tuleb tunnistada, et lähtudes Friedmani teooriast, peaks valuuta kurss nagu ka teised hinnad (eelkõige palk) olemagi paindlikud. Ujuva kursi puhul lahenevad pinged ja rahavoogude ebatasakaal iseenesest ja järk järgult. 1992. aastal valuutakomitee süsteemile üle minnes toimetas Eesti jäärapäiselt välismaiste spetsialistide (IMF jt) soovituste vastu. Tundub, et ugrimugrilik asjade oma moodi tegemine näib toimivat ka kakskümmend aastat hiljem. Et sotsialistist president Ilves selle duellile kutsuva kinda üles tõstis on nii hämmastav kui ka meeldiv.
