Andres Arrak: Eurotsoon sellisel kujul kindlasti ei püsi
Ei ole suur saladus, et raha on vaid ühel põhjusel raha – teda usaldatakse. Usaldust saab olla rohkem või vähem. Seepärast on ka mõni raha rohkem raha kui teised – tegu on väga ebademokraatliku hierarhilise skeemiga. Maailma rahad on justkui püramiidis, mille tipus õilmitseb ainuke (ja järjekorras teine peale Briti naela) maailmaraha - USA dollar. Dollaris hoitakse endiselt kuni 60% kõikide maailma keskpankade reservidest ja dollaris toimub suurem osa maailma riikide kaubavahetusest. Sellele järgneb kitsas „lordide koda“ ehk viis-kuus üleilmselt aktsepteeritavat valuutat. Sinna kuuluvad täna kindlasti Briti nael, euro, Šveitsi frank, Jaapani jeen ja ehk ka juba jüaan.
Euro usaldus ülemaailmse valuutana on täna kindlasti löögi all. Usaldus raha suhtes tuleneb usaldusest konkreetse riigi (või riikide rühma) rahapoliitika vastu. Viimane sõltub omakorda usaldusest selle majandussüsteemi stabiilsuse suhtes, kust raha pärineb. Euroopa (sh Euroopa Liit ja eurotsoon) on täna kõike muud kui stabiilne ja usaldusväärne majandusruum. Võlakriis ei ole ei juhus ega kriisi põhjus, pigem tagajärg. See on laenatud tarbimisele (loe: euroopalikule heaolule) baseeruva majandusmudeli olemuslik kriis. Kusjuures võlas on maailma ühed rikkamad riigid.
Tänaseks on enamus suurfirmadest ja –pankadest väljatöötanud eurotsooni lagunemise stsenaariumid. Valitsused, nendele iseloomulikult, on vastavate analüüside tegemisega kindlasti hiljemaks jäänud. Ühelt poolt selle pärast, et valitsustel reeglina võtabki otsustamine kauem aega kui erafirmadel. Teisalt selle pärast, et valitsustele meeldib iseendale valetada ja ka valedesse poliitikatesse pikka aega uskuda. Isegi siis kui poliitika on ennast pikka aega kompromiteerinud.
Eurotsooni loojate sinisilmsus
Euro kui mõnede riikide ühisraha võib kindlasti kaua kesta. Ent eurotsooni sinisilmsed loojad tegid paar põhimõttelist viga. Esiteks ei näinud nad ette ja ei pannud kirja tsoonist ausa lahkumise protseduuri. Teiseks ei hakanud nad (erinevalt näiteks IMF’st) esimesest päevast koguma reservi. Nüüd tehakse seda ummisjalu ja riikide suveräänsust rikkudes.
Aga suurim ja fataalne viga seisab hoopis muus. Dilemma ujuva ja fikseeritud kursi vahel on umbes sada aastat vana ja sai alguse esimese maailmasõja käigus kullastandardi kokkukukkumisega. Uuesti tõusetus probleemi teravus Vietnami sõjast räsitud USA lahkumisega Bretton Woodsi fikseeritud kursside süsteemist. Pärast seda on enamik valuutasid juhitult ujuvad. Lisaks on püütud luua omavahel tihedalt kauplevate riikide rohkem või vähem seotud valuutakorve. Euro on markantseim näide nendest.
Milton Friedmani arvates pidid ka valuutakursid nagu muudki hinnad olema vabad. Vabad hinnad ja palgad tasakaalustavad (ehk puhastavad) turud kõige kiiremini. Valuutakurss on lihtsalt veel üks hind, mille kõikumine peaks aitama saavutada riigi välistasakaalu ja täishõivet. Ometi on mitmed (väike)riigid ka tänapäeval eelistanud fikseeritud kurssi. Mõned vähesed selle äärmuslikemat vormi – valuutakomiteed, kus keskpank loobub vabatahtlikult iseseisvast rahapoliitikast. Eesti tegi vastava otsuse 1992. aastal.
Ülikallite heaolumudelite aeg on läbi
Kursi fikseerimine tähendab usalduse laenuks võtmist ühe teise maailmas respekteeritava valuuta küljest. Eesti valikuks oli Saksa mark, Leedu valikuks dollar. Ja see süsteem töötas, vähemalt Eesti jaoks, küll aga mitte Argentiina jaoks. Eesti püstitas välisraha (investeeringute) sissevoolu osas rekordeid. Ent fikseeritud kursiga kaasneb üks oluline probleem. See töötab hästi, siis kui majanduses on säilinud sisemine paindlik ümberstruktureerumise võime. Viimase hulka kuulub ka sisemise devalvatsiooni võime, ehk lahtiseletatult – riigi konkurentsivõime taastumine läbi tootmiskulude ja palkade alanemise ning majanduse struktuurimuudatuste. Eesti kogemus viimasest kriisist väljumisel võiks olla eeskujuks enamusele kriisiriikidele. Rääkigu Krugman ja keinsistid mida tahes.
Eurotsooni võlariikide suurim probleem täna on see, et nad on ammu minetanud sisemise paindliku reageerimise võime. Ülikallite heaolumudelite finantseerimine on juba aastakümneid võimatu. Siit siis ka võlakriis. Keinsistlik juurdelaenamine kriisist väljumiseks võrdub tule kustutamisega bensiiniga. Sisemine devalvatsioon on nõutud määral võimatu kasvõi ametiühingute tõttu. Reaalselt devalveerida aga ei saa, kuna pole oma raha. Seega ongi kriisiriigid ennast tupikusse mänginud.
Selles kontekstis tuleb eurotsoon antud kujul ja mahus juba ammu kuulutada jätkusuutmatuks. Kuivõrd see paratamatus on jõudnud poliitikute ja avalikkuse teadvusse, on riigiti väga erinev. Soome on näidanud üles iseseisva mõtlemise võimet ehk enam kui teised euroga hiljem liitunud väiksemad riigid. Tuumikriigid (Saksamaa, Prantsusmaa jt) on niikuinii oma kinnisideede pantvangid. Hilisematel tulijatel ei ole sellist mineviku taaka seljas. Seetõttu võiks ka Eestilt oodata avaramat pilku.
Reeglitest kinnipidavad ja majandust õigel ajal paindlikult kohandanud riigid võiksid ühisraha kasutada ka edaspidi. Kas selle nimi on ka tulevikus euro, on iseküsimus. Majandusseadusi ei saa kaua aega ignoreerida. Eluvõõras, identiteedikriisi ja endale valetav Euroopa peab sellega arvestama niikuinii. Varem või hiljem.
