Andres Anvelt: Iseseisvumine nõudis tegelikult tuhandeid ohvreid
Esmapilgul see nii ongi, kuna suur osa meie nõukogude aegsest partei- ja valitsuseliidist mõistis suure sotsialistliku „paradiisi“ paratamatut lõppu ja uute võimaluste avanemist ka neile.
Tegelikult olid põhjused veelgi sügavamal. Juba mõni aasta enne impeeriumi lagunemist oli alanud seni põranda all tegutsenud varimajanduse järk-järguline legaliseerimine ja varjatud kapitali liikumine eraomandil põhinevasse majandusse. Koos selle varimajandusega eksisteeris aga vägagi reaalne kuritegelik maailm, pakkudes põrandaalustele eraomanikele sisuliselt samu teenuseid, mida normaalsetes riikides pakub avalik võim. Kiire impeeriumi lagunemine tõi kaasa plahvatusliku konkurentsi majandusharude lahtiriigistamisel ning ka kuritegelik maailm pidi enda olemasolu õigustamiseks haarama ohjad, paraku verised.
Eesti sattus oma majandusliku situatsiooni ja hea geograafilise asendi tõttu selle transformatsiooni tsentrisse. See tõi kaasa omamoodi tõmbekeskuse statuudi, mis viis Eesti nii värviliste metallide ekspordis kui relvade salakaubaveos üheks kui mitte maailma, siis Euroopa esinumbriks kindlasti. Meie iseärasuseks oli ehk see, et 80ndate lõpp ja 90ndate algus ei toonud meile tunnustatud Vene kriminaalmaailma autoriteetide massilist kohalolekut. Pigem kombati siin vaikselt piire, kuidas oma raha legaalsesse majandusse pumbata ning tänavatele mitte kuritegelikku sõda tuua.
Omajagu suurt rolli mängis kindlasti asjaolu, et meie kohalik organiseeritud kuritegevuse eliit oli siis ja on ka praegu olulisel määral, kas kaudselt või otseselt seotud endise impeeriumi julgeolekuteenistustega. „Seaduslikud vargad“ ja „tšekistid“ proovisid üksteise huvisfääride kombates mõistlikku koostööd teha.
Kõik see aga ei puudutanud n-ö „õnneotsijaid“, kes, erinevate Vene tööstuslinnade nimedega oma grupid silditanult, proovisid võimu haarata. See arvatavasti ongi üheks põhjuseks, miks 80ndate lõpp ja 90ndate algus meid mõrvade edetabelite tippu tõstis – organiseeritud kuritegevuse kontrollimatus. Selle kõige juures tundub meie pätte hellitavalt „maffiaks“ hüüdev meedia tegemas romantikamaigulist müügitööd.
Isegi need nimetused nagu „permikad“, „solikamskilased“, „Kemerovo kutid“, „Krasnodari brigaadid“ kandsid endas pigem tingmärke, mille abil lahingutsoonis üksteisel vahet teha, liitlasteks saada ja vajadusel ka laiali joosta. Heal juhul oli neis grupeeringutes üks või kaks kauge Venemaa linna nimetusega kuidagigi seonduvat liiget, ülejäänu moodustasid kas vanglatest vabanenud „elupõletajad“ või kohalike spordisaalide „energiapommid“.
Mingit erandit ei kujutanud endast ka n-ö „linnukate grupp“, mis ööklubides ja kõrtsides ringi laaberdades endale nime lõi ja nii mõnegi noore tütarlapse edaspidise elu põrguks suutis muuta. Tagatipuks päädisid nende peod ka omavaheliste kakluste ja arveteõiendamistega ning seetõttu võib nii mõnegi „linnuka“ saladusliku mõrvamüsteeriumi tagamaid otsida hoopis omavahelistest konfliktidest.
Kõige verisemaks lahingutegevuseks läks aastatel 1992-1994, kui tapmise arv kasvas lõpuks 365ni. Siia hulka pole arvestatud kindlasti neid kümneid, kui mitte sadu teadmata kadunuid, kelle säilmeid mõne soo kuivendamise või muu mullatöö käigus vahest siiani leitakse. Nende aastate märgilisemaks sündmuseks on ehk „linnukate“ vanglaminevikuga tiiva püüdlused tõrjuda metalli-, metsa- ja erastamisturult välja Venemaalt sisserännanud „õnneotsijad“. Selle nimel ei löödud risti ette Vabaduse väljakul plahvatust korraldades ega Neste tanklas tulistamist organiseerides.
Oma tegevusse haarati kaasa ka mõned alles tärkavad riigikaitsestruktuurid, mille tagant tasub välja lugeda nii Jäägrikompanii allumatust kui mõistatusliku Mõhu maleva teket Kaitseliidus. Äge tulistamine ja autode „pommitamine“ vaibus alles 90ndate keskpaigas, kui oma otsa leidsid mitmed „linnukate tegevjuhid“ nagu Võsandi, Piispea, Mäng ja paljud teised. Ka permikaid langes loogu, kuid kuna paljud neist olid Eestis läbisõidul, siis jäidki nende nimetud hauad suures osas tähelepanuta.
Samas ei maksa üldse arvata, et Eesti allilma nimekate tegijate järjestikkune hukkumine oleks kindlasti olnud Vene poole kättemaks. Se jääb saladuseks nagu sõjas ikka, kus samuti polegi oluline iga vaenlase poolt lennanud kuuli päritolu määramine.
Teised märgilised sündmused toimusid Ida-Virumaal. See polnud aga võrreldav muu Eestiga. Tapatalgute põhiliseks põhjuseks olid vanglatsoonidest vabadusse kandunud konfliktid ja autoriteetide pukslemised. Erinevalt Tallinnast, kus organiseeritud kuritegevus ei olnud vanglates toimuvaga eriliselt seotud, elasid ja hingasid Jõhvi, Sompa, Kiviõli, Ahtme ja muidugi Kohtla-Järve täiesti teises rütmis, mille kurjakuulutavaks näiteks on nii „Verine sügis“ kui vendade Satšukkide „Noort kaardiväge“ meenutavad, kaevandusšahtides täide viidud massihukkamised.
Pigem võis see piirkond meenutada Kesk-Venemaa nimetut oblastist, kus paljud autoriteedihakatised proovivad ennast hirmu ja jõuga „seaduslikuks vargaks“ kroonida. Harilikult ei püsi nad troonil kaua, kuna kroon on võlts ja ka pea selle jaoks liiga väikse ümbermõõduga.
Kokkuvõttes võib-öelda, et meie taasiseseisvumine kui juriidiline akt ei toonud küll kaasa otseselt ühtegi ohvrit, kuid majanduse transformeerumine ja üle neljakümneaastane hüpe eraomandisse tõi kaasa tuhandeid ohvreid, lõhutud inimelusid ja mõttetut olelusvõitlust. Täielikult devalveerunud inimelu hind sai oma arvestatava väärtuse tagasi alles selle sajandi alguses, kui võitlus kuritegelikus maailmas jätkus juba palju rafineeritumalt ja varjatumalt.
Samas ei maksa olla naiivne - rivaalitsemine kuritegelikus maailmas ei saa ka meil kunagi läbi, olgu siis politsei nii professionaalne kui tahes ja kooliharidus pungil täis humanismi ja inimest kui indiviidi ülistavat ühiskonnaõpetust. Selle põhjused on ja jäävad inimloomuse materialistlikku poolde, intellektuaalsed vahendid sellise käsitluse elluviimiseks pole aga paraku kõigil võrdväärsed.
