Andres Anvelt: Ennetav patukahetsus
Minu kirjutis „Eesti dekriminaliseeris narkootikumid“ oli tõeliselt eksitav, mistõttu on mul hea meel, et minu ainukese tõese väite suhtes - „ravisüsteem on õiguskaitse kõrval tagasihoidlikum“ on asutud jõuliselt astuma vastusamme, mistõttu loodan, et üsna pea saab ka selle minu ainukese tõese väite edukalt ümber lükata. Aga nüüd vabandused ja tähelepanekud.
Kõigepealt tänud justiitsministeeriumi kõrgele ametnikule minu teadlikuse tõstmise eest. Nüüd vähemalt tean, millest võib kirjutada, millest mitte. Nimelt anti mulle teada, et Eestis „EI TOHI“ kirjutada narkootikumidest löövate pealkirjade all. See on üsnagi oluline teadmine, mistõttu on ettepanek justiitsministeeriumile järgmisena avalikustada teemade ja pealkirjade nimistu, millest või mille all kirjutada võib. See võiks olla nii-öelda ennetav tegevus enne ennetava trahvi määramist.
Teiseks sain teada, et narkootikumide füüsilist eksistentsi ei saagi kriminaliseerida või vastupidi. Täiesti õige lähenemine, kuna narkootikumid on ju nagu alkoholgi erinevate keemiliste elementide ühend ning tekkimine maailma on suuremas osas looduse kätetöö nagu ka odekolonn „Troinoi“, mis ei ole alkohol, vaid näovesi, mistõttu tema füüsilist eksistentsi samuti ei saa kriminaliseerida.
Kolmandaks sain aru, et ajasin endal suu lõhki suure tükiga, kui avaldasin arvamust Eesti riigi narkopoliitika osas. Tõesti üheks kergeks ajakirjanduslikuks ooteks on seda tõesti palju. Selleks on vaja aastaid ülesehitatud võimsat administratiivset söömismasinat – bürokraatiat, kes paberil erinevaid arve ja nende omavahelist koosmõju analüüsides „statistilise ja poliitiliselt“ tervisliku lõuna valmistavad. Oma seitsmekäigulisusega ajab selline poliitsöömaaeg lihttarbijal oma meeled kindlasti segadusse. Mida seal ka ei pakuta – küll ta ikka maitsev on kui nii hästi juba välja näeb. Ka selles osas luban ennast parandada ja dieedile minna.
Neljandaks mõistsin oma viga, et ei mäleta enam ülikooli ajast ladina keelt vajalikul määral, mistõttu mu loogika taas tõrkus kui tõin tahtmatult sisse vale seose post hoc, ergo propter hoc (pärast seda, järelikult selle pärast). Näen kõike nüüd uues valguses, mis osutab mulle ka narkopoliitikas uue suuna nii sündmuste kui tagajärgede ajalisel teljel. Nüüd alles mõistan, et Eurostat 2008 aasta uuring, mis näitab narkoleviku jätkuvat tõusu Eestis ei ole mitte targa ja ühtse riikliku narkopoliitika tagajärg, vaid rumala ja kergelt sõltuvusse langeva tarbija enda süü, kuna ta ei taha sellest poliitikast midagi kuulda ning läheb oma murest rääkima hoopis näiteks noorte turvakeskuse ukse taha.
Samuti tahaks kirjutajale tõestada, et olen asunud paranemise teele ja märkasin oma justiitsministeeriumi poolt keelatud pealkirjaga kirjutises veel ühte loogika viga. Nimelt väitsin eelnevalt, et ei näinud justiits-, politsei- ja sotsiaallõvi erisuunalise narkomöirgamise juures ühtse poliitika olemasolu. Sedasama, mis on kinnitatud Laulasmaa deklaratsioonis, kus võeti suund suurte „narkokalade“ püügikvootidele. Mul on tõesti endise politseinikuna (pole ka suurem asi kalamees vist) ununenud tõsiasi, et suuri kalasid on eriti mugav osta poest ehk eksportkalana nagu Norra lõhet. Esiteks on ta roogitud, sisuliselt tarvitamiseks valmis ja vajab ainult kerget küpsetust. Samuti on lood ka narkovastases võitluses. Saabub ju informatsioon suurest ning poolvalmis narkokalast palju mugavamalt ikka sealt lääne poolt, milleks siis raisata aega ja ressurssi oma kohaliku prügikala püüdmiseks. Minu lonkama hakanud loogika tõestuseks on lisaks asjaolu, et 2008/2009/2010 võrdlusstatistika näitas selgelt, et kohalik prügikala pole püüdmist väärt ja väikeses koguses kodumaine saak langes 2009 49 protsenti ja jäi 2010 tublilt samaks. Suuremas koguses langes saak 2009 31 protsenti aga õnneks 2010 lisaks veel 15 protsenti.
Samuti on justiitsministeeriumi aastakokkuvõttes toodud selle narkopoliitika kinnituseks tõsine argument, et meie narkokuritegevus on võrreldes 2003 aastaga langenud kolm korda. See on vaieldamatult tõsine saavutus ja vabandage mu pidevalt ekslevat loogikat, viitab pigem sellele, et, aeg oleks juba vaadata Laulasmaal prioriteedina mõnda muud varjatud kuriteoliiki ning vähendada ka seda kolm korda. Pakun jätkuvalt selleks perevägivalda või miks näiteks mitte inimkaubandust. Ka selles valdkonnas on kahjuks palju inimesi, kes jätkuvalt ei mõista meie riigi ühtset poliitikat ning jätkuvalt langevad teadmatusest nende kuriteoliikide ohvriks. Nagu teavitas mind mu väitluspartner on narkokuritegude osas oluline (tsiteerin) „mitte karistuse karmus, vaid vältimatus“.
Nõus, just narkokuritegevuse kindel aastatepikkune vähenemine osutab sellele, et need, kes vahele jäävad saavad vältimatult karistada. Välja tuleb jälle aga minu loogikaviga, et narkokuritegude faktide vähenemine ei viita mitte narkokuritegude ühe süvenevale varjatusele ühiskonnas, vaid pigem selle kuriteoliigi tõhusale tõrjumisele. Ja jällegi on jalus need kakskümmend süstivat ja HIV-positiivset prostituuti Tallinna politseimaja kõrval, kes nende eksistentsiga kaasnevat loogikaveast üldse aru saada ei taha.
Oma kõige suurema veana näen aga oma mõistmatust, et ma ei saa aru meie poliitika kujundamise protsessidest. Ei saa aru sellest, et kõigepealt dekriminaliseeritakse tarvitamine, vaadatakse, mis juhtub ja siis hakatakse mingi aja pärast menetlema sõltuvusravi eelnõud. Milleks teha arvutisimulatsioone, kui meie riigis saab kohe pihta hakata loomkatsetega. Innovatiivne ja kokkuhoiule suunatud lähenemine. Kui sõltuvusseadus vastu võetakse on ju osa sõltlasi eest ise „deselekteerunud“!
Kokkuvõttes tahaks nagu mu väitluspartnergi jõuda tagasi oma loo alguse juurde ning deklareerida, et uimastitarvitamise puhul on tarvis tõmmata piir ohtlikkuse järgi. Täiesti õige lähenemine, eriti kui piir asub rohealas Eesti ja Läti vahel ning piiritulbad on uppunud põõsastesse. Pigem kerkib küsimus, kas see piir on selge ka tarbijatele, nendele tüütutele sõltlastele või ainult ametnikele, kes kabinetivaikuses kaardil piiritulpe projekteerivad.
Aga vist läksin taas liiga liiale ja vabandan kohe ette. Kahjuks jäi justiitsministeeriumi märgukirjal mul lugemata viimane lause: „Karistus, mis võib ulatuda eluaegse vangistuseni.“ Nii, et pidagem piiri!
