Andres Adamson: Vääritimõistetud Tammsaare

Juhtusin neil päevil taas kord kuulma, kuidas kaks meie kultuuriheerost tõsimeeli arutasid A. H. Tammsaare kui luterliku kirjaniku üle. See on väga tavaline väärarusaam. Ei taha näpuga näitama hakata, kuid isegi mõni selline arvamuskujundaja, keda kultuurikihi õheduses ega silmaringi ahtuses kuidagi kahtlustada ei saa, on samas vaimus väljendunud.

Kõik me eestlased, isegi maausulised, oleme vaatamata meie üldisele mittereligioossusele ajaloolis-kultuurilises mõttes luterlased. Ma ei hakka siin midagi pikemalt tõestama, ainult utreerin veidi.

Eestlane otsib hingeõnnistust töö läbi. Palehigis pead sa oma igapäevast leiba teenima! Kes on öelnud, et elu peab kerge olema! Igaüks on oma õnne sepp! Jne.

Ka Tammsaares tahab eestlane alateadlikult näha sama mõtteviisi kandjat. Mis on kõikvõimalikes aktusekõnedes levinuim tsitaat temalt? Õige – tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.

Kuid Tammsaare oli sots ja antiklerikaal. Tema seda küll nii ei mõelnud. Ega ole öelnudki. Nõnda kuulutab hoopis Vana Testamendi uurimisest kalestunud vana Andres „Tõe ja õiguse“ esimeses osas, viimases aga tunnistab (ma ei tsiteeri), et elu on kasutult elatud, tööd sai palju tehtud, kuid armastus (ülekantud tähenduses) jäigi tulemata.

Enamik meist muidugi ei olegi „Tõest ja õigusest“ rohkem lugenud kui esimest osa, mis on ead ja ajad kuulunud kohustusliku koolikirjanduse hulka. Ega’s muidu poleks saanud tekkida ka teist levinud valearvamust – et tegemist olla talurahvaromaaniga.

Veidi tuntakse veel teise osa sisu, kuid rohkem juba filmi ja lavastuste kaudu, veel vähem ja taas pigem läbi teatri neljandat, kolmas ja viies on üldiselt tume maa.

Eestlane kuulab, aga ei mõista, vaatab, aga ei näe, loeb, aga aru ei saa. Autopiloot on peal.

Kirjanik ise oli kindlasti kohkunud nii koletust taipamatusest, oma mõtete pahempidi pööramisest. Tegi uuesti, puust ja punaseks, kirjutas „Põrgupõhja uue vanapagana“. Et näidata – tuim töö ei tee õndsaks! Aga kohale pole sõnum tänini jõudnud.