Te võite olla jalgpalli vastu ükskõikne, kuid nagu paljudes muudes populaarsetes sportmängudes, nägid ka jalgpallis ilmavalgust sohitegemise elemendid. Nii võib märgata, et võitluses palli pärast kukub üks mängijatest ootamatult väljakumurule, ägiseb seejärel meeletu valu käes või jääb hoopis liikumatult platsile lamama. Kui aga vaadata sama olukorda aegluubis videokorduse abil, siis selgub, et mahakukkunud mängijat polnud keegi puudutanudki...

Kahjuks on aga nii, et ebaaus käitumine mänguväljakul annab mõnikord tulemusi. Kohtunik ei jõua alati platsil tekkinud olukorda korralikult näha ning määrab petisest mängija meeskonna kasuks karistuslöögi. Kuid jalgpallis üritatakse selle häbiväärse nähtusega siiski võidelda.

Simuleerimiselt tabatud mängijaid karistatakse karmilt, näiteks kollase kaardiga. Jalgpallimängu on sisse viidud ausa mängu (Fair Play) põhimõte ehk teisisõnu eetiliste reeglite koodeks.

Jalgpalli näol on tegu inimeste poolt väljamõeldud mänguga ja seepärast võib kirjeldatud petujuhtumeid märgata ka muude inimeste poolt mängitavate „mängude“ puhul. Sõltuvalt mängust võivad mängijateks olla ka ühiskondlikud või riiklikud institutsioonid.

Simulandist õiguskantsler ja halduskohus

Nii jäid mulle hiljuti silma (kui võtta aluseks jalgpallimängu metafoor) kaks jalgpallimurul valust väänlevat simulandist mängijat. Tegu oli Eesti Vabariigi õiguskantsleri ja Tallinna Halduskohtuga. Mis siis õigupoolest aset leidis?

Esmaspäeval, 2.juunil väitis õiguskantsler, et eragümnaasiume puudutav seadus võib mõjutada eestikeelse hariduse kättesaadavust. Reedel jättis teine simulandist mängija – esimese astme kohus (Tallinna Halduskohus) rahuldamata Tallinna ja Narva linnade kaebuse Vabariigi Valitsuse otsuse peale, millega keelduti rahuldamast taotlusi vene õppekeeles hariduse omandamise võimaldamise kohta.

Nii õiguskantsler kui ka Tallinna Halduskohus (kuigi nad vaatasid läbi erinevaid küsimusi) viitasid Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile 23. juulist 1968. aastast, mis puudutas „mõningaid aspekte keelte kasutamise kohta Belgia haridussüsteemis“.

Esitan siinkohal mahuka tsitaadi Euroopa Inimõiguste Kohtu eelpool nimetatud lahendist:
"“Hollandikeelse rajooni“ elanikud, esinedes alates 1962. aasta juunist kuni 1964. aasta jaanuarini nii enda kui oma laste nimel (kokku üle 800 inimese, kõik prantsuskeelsed), avaldasid nördimust rea Belgias vastu võetud seadusandliku akti sätete üle, sealhulgas 30. juulil 1963. aastal vastu võetud seaduse sätete üle, mis reglementeerisid keelekasutust haridussüsteemis. Avaldajad heitsid Belgia riigile muuhulgas ette, et Belgia riik:
*pole midagi ette võtnud prantsuskeelse õppe korraldamiseks kommuunides, kus nad elavad või kui midagi on ka ette võetud, siis on see tehtud ebaadekvaatsel moel;
*jätab subsiidiumidest ilma need kommuunides olevad õppeasutused, mis ei vii oma tegevust vastavusse kooli seadusandluse keelenõuetega;
*keeldub ametlikult kinnitamast nimetatud õppeasutuste poolt väljaantavaid lõputunnistusi ja diplomeid;
*keelab prantsuskeelsetele lastele juurdepääsu mõningates kohtades töötavatele prantsuse õppekeelega kooliklassidele;
*seab lapsevanemad valiku ette: kas panna oma lapsed õppima kohalikesse hollandikeelsetesse koolidesse või saata lapsed õppima Brüsseli rajoonidesse, kus nende õpe oleks prantsuskeelne".

Eestikeelsete laste diskrimineerimine

Kui järgida Euroopa Inimõiguste Kohtu antud lahendi ja meie „mängijatest“ simulantide loogikat, siis meie riigis on välja kujunenud huvitav olukord. Eksisteerivad venekeelsed kommuunid, milledes on eestikeelsetel lastel raskusi eestikeelse hariduse kättesaadavusega. Lisaks nimetatule jäävad eestikeelsed õppeasutused ilma subsiidiumidest, eestikeelsete õppeasutuste poolt väljaantavaid lõputunnistusi ja diplomeid aga ei tunnustata. Eestikeelsete laste vanemad seisavad valikute ees...

Kohtulahendis sisaldus järgmine sõnastus: „... Belgia seaduse sätted takistasid mõningate laste juurdepääsu prantsuse õppekeelega koolidesse, mis asusid kuues Brüsseli läheduses olevas kommuunis ning omasid eristaatust, rikkudes oma diskrimineeriva iseloomuga nende laste õigust haridusele“.

Siinkohal aga väärib märkimist, et keegi ei kavatsenud sulgeda hollandikeelseid koole, küsimus seisnes hoopis prantsuskeelsete laste õiguste tagamises. Nii õiguskantsler kui ka Tallinna Halduskohus, viidates Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile, ei lähtu oma tegevuses asja olemusest, vaid üritavad hoopis leida mingeid üksikuid tõlgendusi. Nad püüavad mängida ohvreid – õiguskantsler räägib otsesõnu eestikeelse hariduse kättesaadavusest, solidariseerudes hollandikeelsest rajoonist pärit prantsuse keelt rääkivate belglastega, halduskohus aga tõstatab küsimuse eestlaste identiteedi säilitamisest Narvas...

Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahv 37 määratleb otsesõnu, et rahvusvähemuse koolis valib õppekeele kool ise. Põhikooli ja gümnaasiumi seaduse paragrahv 21 määratleb otseselt eesti keelest erineva teise õppekeele (antud juhul vene õppekeele) kinnitamise protseduuri. Mõningate koolide hoolekogud esitasid oma taotlused vene õppekeele kohta ning neid toetati Tallinnas ja Narvas. Kahjuks läks aga nii, et teistes linnades jäid vastavasisulised ettepanekud munitsipaaltasandil „toppama“. Tallinna aselinnapea haridus- ja kultuuriküsimustes Mihhail Kõlvart ja Narva linnavolikogu esimees Aleksandr Jefimov teatasid oma otsusest vaidlustada Tallinnas Halduskohtu ülalnnimetatud otsus.

Tõuske platsilt püsti, me mängime ühes meeskonnas!

Pöördudes tagasi jalgpalli juurde lisan, et võitluseks mängudes esineva mängijate-poolse simuleerimisega üritatakse leiutada ja välja pakkuda mitmesuguseid lahendusi nagu näiteks vaidlusi tekitavate mänguepisoodide videokordused. Siinkohal võib märkida, et pealtvaatajad suhtuvad äärmiselt vastumeelselt olukordadesse, kui mängija kukub põhjuseta platsile pikali ning hakkab visklema teeseldud valukrampides. Sellepärast peakski selliseid olukordi lagedale toodama.

Meie puhul peaks hakkama tundma huvi eestikeelsete õppeasutuste lõputunnistuste kättesaadavusest (näiteks mõningate Tartu Ülikooli ajaloolaste omade puhul). See on medali üks pool. Medali teine pool aga seisneb „mängus“ endas ning küsimuses, mida on vaja pidevalt tõstatada – „mille nimel me mängime?“. Eesti kui iseseisev riik on kõige rohkem kaitstud eestikeelse õppe kättesaadavuse osas ning seepärast pole viited Euroopa Inimõiguste Kohtu määrusele pehmelt öeldes alati asjakohased.

Lõpetuseks sooviksin tänada meie simulante, et nad sundisid meid uurima Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid, kuna need otsused osutavad meie kogukonnale pigem abi. Üldiselt sooviksin ma öelda simulantidele: „Tõuske platsilt püsti, me mängime ühes meeskonnas!“ Foobiad ei ole igavesed ja meie vene koolid ei kujuta endast mitte mingisugust ohtu.

(Autor on MTÜ „Vene Kool Eestis“ juhatuse esimees.)