Kummutamaks väide, et erakonda ei astutud millegi saamiseks, tuleks demonstratiivselt keelduda igast võimalikust hüvest, mida on võimalik saada. Aga miks peaks.

Enamusele meist selliseid tehinguid ei pakuta. Või ole need piisavalt kompenseerivad, mistõttu pole ka erilist vahet, kas astuda või mitte. Ei teki kiusatust ega küsimustki.

Trubetsky pole enam ammugi pelgalt inimene, tavakodanik. Soovitult või ei, aga ta esindab mitteametlikult tervet hulka isikuid. Mõned neist on nutikamad, mõned lasevad teistel enda eest raske mõtlemise töö ära teha.

Trubetskyle on antud vastutus. Nii võiks ju arvata. Siit ka see pisuke kaos ja nördimusepuhang ringkondades, kus peeti või peetakse demagoogiat ja populismi taunitavaks. (Samas, kas keegi teab mõnda keskerakondlast, kes ise nimetab end demagoogiks või populistiks?)

Tal on vastutus, millest ta ei hooli ja millest ta peab midagi muud tähtsamaks. Just see hoolimatus muudab Keskerakonnaga liitumise tõeliselt anarhistlikuks. Egoistlikuks.

Küsimus on ideaalidest vabanemises. Egoism pole kaasaegses tähenduses vastandiks altruismile, vaid idealismile. Tavaline inimene, kel on ideaalid, kohandab oma huvid vastavalt ideaalide huvidele, ja tavaliselt kannatab seetõttu. Halvemal juhul hukkuvad koos temaga ka teised. Egoisti ei hulluta ükski ideaal: ta kas eirab või kasutab neid vastavalt oma huvidele. Ta vaatab, mis on ja tegutseb vastavalt oludele. Valib ideaalid vastavalt oludele.

Ellujäämise seisukohalt on kasulik lasta piiritlused vabaks. Kõigi ja kõige kohta. See ongi ülim vabadus, mida üks inimene võiks saavutada. Ma nimetan seda anarhismiks ja riigil ning muudel kirutud fiktsioonidel pole tähtsut. Mitte ühiskonda ei tule muuta, vaid sobitada enda tõekspidamised ühiskonnaga. Olla vabastatud, just siin ja praegu.

See on anarhisti tegevustaktika: mis tahes protsess või protsessid, mis aitaks kaasa sotsiaalsete fiktsioonide purustamisele. Mitte katsuda teisi vabastada, sest nõnda piirad nende vabadust, vaid ise ennast. Ellu jääb see ja on rahul endaga, kes paindub. See, kes on vaba, et veena võtta kuju vastavalt oluvormile.

PS. Enda seisukohalt ja nostalgiast kantuna pean juhtunut kahetsusväärseks - Trubetskyl on siiski olnud märkimisväärne roll minu arengus, aga see on juba minu personaalne probleem.  Õnneks olen ma juba päris vana ka...

Midagi teha ei ole. Vähemalt pole surnud.