Meie fookus on nüüd hoopis eksistentsiaalsematel küsimustel. Järgmisel nädalal asuvad erakonnad juba ilmselt ametlikult uut koalitsioonilepingut läbi rääkima. Ukraina sündmused võiksid anda neile mõned ideed, ja ma ei räägi sellest, et loodetavasti lubavad kõik lisaks kahele protsendile SKTst NATO-le veel uudseosa karja- ja viljasaagist.

Esiteks: Kuidas teha ka koolitatud Venemaa propagandistil raskemaks leida Eestist mõnd intervjueeritavat, kes sooviks, et Venemaa tuleks teda kui kaasmaalast kaitsma, vabastama ja taas oma suure impeeriumiga liitma? Meie valitsused ei ole läbi aastate suhtunud väga entusiastlikult katuserahade jaotusel ja investeeringute kavandamisel Ida-Virumaa eelistamisse, kuna seal pole “meie” valijaid ja kohalikud poliitikud võtavad investeeringute au endale. Eesmärk võiks olla, et Narva elanik, kes tihti ka teisel pool piiri käib, tunneks reljeefset vahet oma eluolu ja Venemaa argipäeva vahel.

Teiseks: Ehk peaks riik pakkuma varjupaika võimalikele sõjapõgenikele, eriti veel, kui nad on kõrgelt kvalifitseeritud keevitajad, nagu sealtkandist tulijad pidavat olema. Veidi leevendada sisserännupoliitikat?

Kolmandaks: Oleme nüüd näinud mitme Euroopa riigijuhi demonstratsioonesinemist selles, kuidas kasutada võimalust vait olla. Spekuleeritakse, et üheks põhjuseks võib lisaks sõltuvusele Venemaa gaasist olla ideede puudus, millist lahendust Krimmi okupeerimisele pakkuda. Igal juhul tuletab see meelde Eesti-Soome vahele kavandatava Balticconnectori gaasijuhtme praktilist kasu ja vajadust prioritiseerida kõiki energiajulgeolekut suurendavaid algatusi.

Veel koalitsioonileppesse: Piirileppe võiks ära ratifitseerida, ei ole kuulnud, et Vene sõjavägi oma liikumise Ukrainas sellest sõltuma oleks seadnud. Sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovskil on kindlasti häid ideid hariduspoliitikas. Ja meenutan, et paar nädalat tagasi Silver Meikari, Mari-Liis Lille, Andrei Hvostovi, Rein Raua ja paljude teiste tehtud algatuses “Elamisväärne riik” oli ettepanek loobuda tsiviilokupantide kontseptsioonist ja otsustavalt lahendada kodakondsusetuse probleem: sarnaselt 1938. aasta kodakondsusseaduses kehtinud printsiibiga kaaluda eesti keele eksami nõudest loobumist (eakate?) isikute puhul, kes on Eestis sündinud, siin pikka aega elanud ja makse maksnud, rääkimata sellest, et minna kodakondsust võtma Kohtla-Järve koolitüdrukult, nagu Ekspress veidi aega tagasi kirjutas.

Lennukatele tulevikuvisioonidele vahelduseks tuletasid välisuudised meelde, et meil on märksa hallimad ja argisemad küsimused mingist vanast hirmust lahendamata, uus koalitsioonileping annab selleks uue võimaluse.