See ei ole ka üllatav, sest lähenevad valimised paljastavad demokraatia nõrkused ja poliitiliste tegelaste tõelise pale paremini kui „Tõehetk“.

Armutus valimisvõitluses on lubatud kõik vahendid. Vaenlase otsimisele suunatud ja lihtsameelsetele kriisist pääsemiseks populistlikke lahendusi pakkuv poliitreklaam, halastamatu manipuleerimine avaliku arvamuse uuringutega, valimisringkondade sobivustamine haldusreformi nime all - see on vaid jäämäe veepealne osa.

Poliitilised jõud on varemgi enne kohalikke valimisi reegleid endale meelepäraseks kohendanud. K-erakond on seejuures olnud alati esirinnas. Meenutagem vaid valimisliitude kui tülikate konkurentide, likvideerimist „poliitilise vastutuse tugevdamise“ sildi all 2002. ja 2005. aasta valimiste eel. Sama hüüdlause valguses on aastate jooksul politiseeritud kõik, mis vähegi liigub - kepikõnnist kohukeseni.

Kuid kirglikkus ja ind, millega pealinna valitseja sel korral valimisvõitlusse on tormanud, on muljetavaldav. Linnavolikogu määrusega valimisseaduse mõju kõrvaldamine saab kindlasti Eesti õigusajaloo klassika osaks.

Keskvõim ja linnavõim on läinud vahendeid valimata pealinna pärast otsustavasse lahingusse ja võitlus ei käi enam valija huvides. Poliitilise kultuuri ja õiguskuulekuse kriis võiks riigipeale ja õiguskantslerile anda piisavalt ainest sekkumiseks.

Riigikogus ja linnavolikogus eelmisel neljapäeval toimunu on parim reklaam tunnuslausele, et Tallinn on tõesti talentide linn. Millal saab pealinnast aga kodanike linn? Võib-olla siis, kui valijad enam ei ole valmis viiesaja krooni andjale anduma. Valimisreklaami pumbatava raha vähendamine võiks valijale pakkuda kaitset ärakasutamise vastu.

Pealinna roheliseks tõmbunud bussipeatused lubavad vaid aimata, kui palju raha valimisreklaami tarbeks võib olla tulnud näiteks AS Eesti Raudtee tagasiostmise kaudu. Talllinnas valitseva erakonna paaniline hirm ja vastutöötamine erakondade rahastamise kontrollimisele ja valimiskulutuste piiramisele on isegi mõistetav.

Arusaamatuks jääb aga, miks sotsiaalministri partei paarisrakendina sama vankrit on vedanud. Musta raha osakaalu vähendamine oleks ju üks võimalus ainuvalitsuslikul võimuihalusel tiibu kärpida. Nagu ka riigi järjepidev ja jõuline kontroll kohaliku omavalitsuse üle.

Selles valguses ei olegi üllatav Tallinna linnavõimu taotlus riigikohtule - piirata riigikontrolli pädevust kohaliku omavalitsuse auditeerimisel. Kas lisaks Euroopa kultuuripealinna staatusele on tõesti ambitsioon saada ka pistisepealinna tiitel?

Ja kui keegi soovib vaidlustada minu ainuisikulise otsuse demokraatia piduri auhinna määramise osas, siis alternatiiviks oleks Tallinnas vastava rahvaküsitluse korraldamine. Imporditud võtted Made in Belarus on juba oma töökindlust näidanud.

Aastapäevad tagasi küsisin ühes artiklis, et kellele kuulub Eesti riik. Vabariigi aastapäeval soovin, et Eestimaa ei kuuluks neile, kelle päralt on demokraatia piduri auhind.

Palju õnne sünnipäevaks, Eesti!