Allan Alaküla: Argumentum ad hominem
Isamaa ja Res Publica Liidu kaasesimees Tõnis Lukas seletab 17. augusti Postimehes muuhulgas, et noor kaardivägi eesotsas Allan Alakülaga on asunud ründama presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilvest argumentum ad hominem tasemel. Kuna Lukas ei täpsusta, millest jutt, aga jutt on oluline, selgitan.
Eeldasin ekslikult, et THI vanaisa Peeter Rebane saabus koos oma karaiimitarist naise ja väikese lapsega näljaselt ja paljalt Venemaalt Eestisse 20-ndate aastate lõpul või 30-ndate alul.
Ilvese vastus oli ootamatu: tema vanavanemad saabusid Eestisse juba 1918. aastal, kuid hiljem Leningradis sündinud ema “smugeldati” üle piiri ning adopteeriti Eestis. Lapse sünnitas Aleksandra Tshistoganova õde.
Asi hakkas rohkem huvitama, kuna Peetri vend Hans Rebane oli 1927. aasta detsembrist kuni 1928. aasta detsembrini Eesti Vabariigi välisminister. Peeter Rebane ja Aleksandra Tshistoganova adopteerisid Iraida Haapsalu rahukohtu otsusega 1929. aasta 9. märtsil.
Lihtne vene ega eesti inimene ei saanud toonase raudse eesriide tagant enam niisama last üle piiri toimetada. Oli kolm võimalust: laps toodi üle kas Nõukogu eriteenistuste kaasabil, Eesti eriteenistuste toel või oli tegemist riikidevahelise koostööga. Ajaloolane Magnus Ilmjärv peab täiesti võimalikuks, et laps võidi üle tuua Eestil oma jõududega. “Eestil endal oli piiritagustel aladel väga hea agentuur. See selgub toonase NKVD dokumentidest. /…/ Pole võimatu, et lapse ületoomiseks kasutati Sõjavägede staabi II osakonna või kaitsepolitsei heaks töötavaid agente,” arvab “Hääletu alistumise” kiitustega pärjatud autor.
Huvi paeluv oli ka seik, et miks raamatupidaja ametit pidanud Peeter ostis 1934. aastal oma ema Kadrilt 6500 krooni eest ära Erma (Ärma) talu. See oli suur raha ja Ilves ise kinnitab igal pool, et Peeter sai talu pärimise teel.
Saatsin THI-le lisaküsimused, kes olid ja millega ikkagi tegelesid Leningradis tema päris-vanavanemad, kuidas see “smugeldamine” täpsemalt toimus ja miks Peeter pärimise asemel ostis oma emalt talu ning kust võis tulla tehinguks raha.
THI abi Olari Koppel andis teada, et tegemist on nii eraeluliste seikadega, et Ilves neile ei vasta. Sinna juurde käisid läbisegi kirjalikud ähvardused ja palved teema maha matta. Muuhulgas oli argumendiks ema kehv tervis.
Ilvese ema (sünnijärgne nimi oli Iraida, kutsutud ka Iraks, 1962. aastal USA kodakondsusse astudes võttis nimeks Irene) oli meie meedia üleüldise imetluse objektiks, kui THI 1999. aastal eelmise naisega enam ja uue naisega veel ei tihanud minna vabariigi presidendi vastuvõtule. Jälle ema selja taha pugemine on seetõttu kohatu. Pealegi pole ju asi emas, vaid vanavanemates. Vaid väike detail: me ei tea kes oli see eesti nimega mees, paadunud kommunismivihkaja THI pärisvanaisa (arvestagem, et Leningrad oli 20-ndate aastate keskel täis Töörahva Kommuuni tegelasi).
Kuna Ilves on praegu presidendikandidaat, on avalik huvi tema ja ka tema perekonnaliikmete vastu igati põhjendatud. Rääkimata sellest, et Ameerika koolitusega presidendikandidaat peaks loogiliselt olema ise huvitatud oma ema N Liidust väljatoomise loo levitamisest. Kui mängus olid ka Eesti eriteenistuse käed, siis vääriks ju mitmedki mehed veel postuumseltki autasusid — ikkagi tulevase presidendi ema päästjad!
Varjamine ja ähvardamine tekitab aga paratamatult küsimuse, et Ilvesel on siin mingi suurem probleem. Ning presidendiks saades võib sellest saada kogu Eesti probleem. Eriti arvestades innukust, millega THI ehitab avalikkuses silda enda ja “vanalelle” Hans Rebase vahele. Temanimelist Instituuti asutades või ka Ärma talus Hansu mälestusmärki avades.
Eelmine Eesti Ekspress rääkis loo sellest, kuidas Põllumeeste Kogusid juhtinud Pätsi klann Venemaaga asju ajas. Rebane oli aga Pätsi mees, valiti III Riigikokku Põllumeeste Kogude nimekirjas. 1934. aasta 29. mai Postimees (leht oli veel sekvestri alla panemata) avaldas esiküljel sõnumi “Uusi Suomist”, mis tõi 26. mail teate, et “praegune Eesti saadik Helsingis Hans Rebane lahkuvat lähemal ajal omalt kohalt ja määratavat Eesti valitsuse ajakirjanduse ja propagandaosakonna juhiks.” Jaan Tõnissoni seltskond kartis tõemeeli, et endisest Postimehe ja Päevalehe toimetajast Rebasest saab Pätsi meediajuht. Miks Hans Rebane sellele strateegilisele positsioonile ei asunud, pole teada. Võimalik, et mõjuski see ennetav leke Postimehes.
Mina nii nagu iga teine aus Eesti Vabariigi kodanik tahan olla kindel, et Ilvesel ei tule presidendiametis ette samasugust seletamist nagu juhtus kadunud Lennart Meriga, kelle kohale jäigi tema isa vari koostööst Nõukogude julgeolekuga. Seetõttu on Ilvesele esitatud küsimused olulised. Siin pole midagi isiklikku, vaid sellised asjad peavad enne riigipea ametisse saamist olema selgeks räägitud. Seda nii Euroopa kui ka Ameerika poliitilises traditsioonis.
PS Postimees ja Eesti Ekspress keeldusid seda lugu avaldamast. Kas jälle läheb nii nagu “Hääletus alistumises”?
