Alar Sudak: Jalgrattakummid osutusid lakmuspaberiks
See seis meenutab järgmist naljalugu: “Põrgus on suured katlad, milles keedetakse rahvuste kaupa. Iga rahvuse juures on valvurid, aga eestlaste katla juures ei ole. Sest nii kui mõni hakkab välja ronima, tirivad teised ta tagasi, hurjutades, kuhu paganat ta ronib…”
Seekord hakati jalgratturite puhul hakati hurjutama, kes kurat nad vabaks ostis! Ise olid lollid!
Selline tänitamine on tegelikult eestlaste halvimate iseloomu omaduste seas ammu tuntud. Meenuvad ütlused, et nagu kreissaega tõmbab rinnust läbi, kui naabril hästi läheb ning eestlase lemmiktoit on teine eestlane.
Kui mõnel ahastajal, et pantvangid pääsesid, on killuke südametunnistust alles jäänud, siis üritan sellele koputada. Kuigi on karta, et paljudel on selle koha peal; kus tavaliselt on südametunnistus; ainult rahakott, pangakaart ja mobiiltelefon.
Jalgrattureid süüdistatakse, et oli neil siis vaja Liibanoni üldse ronida. Kirujad jätsid tähelepanuta, et Bekaa orus ei olnud pantvange röövitud viimase kahekümne aasta jooksul, seega jalgratturid ei võtnud endale mõtetut riski. Sama hästi võiks hakata kartma minna rohelise tule ajal üle tänava, sest liiklusõnnetusi ülekäigu kohtadel on tulnud ette sagedamini kui üks kord 20 aasta jooksul. Või veel parem, istugu kõik kodus, sest igal aastal saab liikluses surma paarsada inimest. Ja ülepea — elu levib sugulisel teel ning lõpeb alati surmaga. Ise olid süüdi, et sündisid.
Kerttu Rakke Delfi artikkel ongi just seda laadi demagoogia, hurjutades kõiki maanteel liiklevaid jalgrattureid korraga; kirjutades “mulle meeldib väljend „sadulakoer” ja stseen filmist „Sündinud tapjaks”, kus Mallory Knox tapab jalgratturi, öeldes: „Ma olen alati tahtnud neid tulistada.””
Pantvangide pääsemise hurjutajad hurjutaks vist kõiki, kes neile ette jäävad. Kui kedagi röövitakse, hurjutataks, et oli tal siis üldse vaja midagi omada, vaest meest ei röövi ju keegi; kui kedagi vägistatakse, hurjutatakse, et oli tal siis vaja enda välimuse eest hoolitseda, inetuid ju ei vägistata; ja kui tapetakse kohtutunnistaja, hurjutatakse, et oli tal siis vaja mafioosnikutele ette jääda. jne. Süütud tehakse süüdlasteks ja kurjategijad nende ohvriteks.
Pantvangide lunaraha maksmine on kahe otsaga küsimus. Lunaraha maksmine ühel juhul tingib järgmise inimröövi ja sellepärast hoiduvad valitsused ametlikult lunaraha maksmisest, kuid tegelikult on lunaraha maksmised avalikud saladused.
Liibanoni meediast läbi käinud lunaraha 10 miljonit eurot ajab hurjutajatel närvi mustaks. 10 miljonit eurot?! 156 miljonit eesti krooni! Summa on tõesti suur, sest teeb iga eestlase kohta rohkem kui 10 eurot, mida enamus eestlasi ei oleks olnud nõus maksma üldrahvaliku korjanduse puhul.
Lunaraha seitsme perekonna vahel jaotatuna teeb 1,43 miljonit eurot perekonna kohta, aga 22 miljonit eesti krooni poleks olnud välja panna mitte ühelgi neist.
Kui hurjutajad leiavad, et summa on väga suur, siis kas nad leiavad, et lunaraha maksmise asemel oleks nende jaoks oodatum uudis eestlaste tapmisest? Pärast uudist pantvangide tapmisest oleks hurjutajad kirunud valitsust, et riik midagi ette ei võtnud.
Mitte ükski hurjutaja ei kaotanud pennigi. Lunaraha võrra vaesemaks jäänud riik makse ei tõsta, sotsiaaltoetusi ei langetata, riigieelarve ei kannata mitte ühelgi real.
Kaasmaalaste puhul lunaraha maksmise pärast hurjutatelt ootaks hoopis protesti Euroopa Liidu riikidest laristajatale toetuste maksmiste suhtes . Mitte kadedusest tingitud refleksi eestlaste vangist päästmise suhtes. Eesti riigi valitsus teeb tunduvamalt suuremaid ja mõtetumaid kulutusi, mille puhul pole sellist hurjutajate kisakoori kuulda olnud.
Soovitan Kerttu Rakkel ja tema toetajatel mõelda järgmisele olukorrale, mida annaks Jumal, et mitte kunagi ei toimuks.
Kas siis, kui te ise satuksite süütuna olukorda, kus te ise end aidata ei saa, ootate Eesti Vabariigi valitsuselt igakülgset abi teie päästmiseks või mahalaskmist ning surmajärgset Delfi kommentaari, et ise olite süüdi?
