Alar Oppar: Põllumajandus = Mart Laar
Maaelu vs põllumajandus
Kui veel 15 aastat tagasi kalduti maaelu ja põllumajandust samastama, siis praegu, kui vaid 10% Eesti maaelanikest ja vähem kui 3% kogu elanikkonnast on otseselt seotud põllumajandusega, vastanduvad need kaks valdkonda ise. Nii on see WTO kaubandusõiguses, nii on see Euroopa Liidu eelarvevaidlustes. Aga ka kohalikus poliitilises debatis. Näiteks 2007. aasta riigikogu valimiste eel on Rahvaliidu jaoks endiselt kogu maaelu vaid üks põllumajandus, Reformierakonna maaeluplatvormis puudub aga isegi põllumajanduse mõiste.
Põllumajanduse ja maaettevõtluse mitmekesistamine on meie erakonna maaelupoliitika põhilisi väljakutseid. Selleks otstarbeks kindlustame Euroopa Liidu Ühtse Põllumajanduspoliitika (ÜPP) Eesti riigile eraldatud arengupoliitika toetustest 500 mln krooni (25%) aastas traditsioonilise põllumajandusega sidumata maaettevõtluse mitmekesistamise investeeringuabiks.
Samuti soovime suunata Euroopa Regionaalarengu Fondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Sotsiaalfondi ning Eesti riigi abivahenditest maaellu juurde täiendavad kolm miljardit abikrooni aastas, et investeerida seda omavalitsuste, ettevõtete ja eraisikute omaalgatuse ja erainitsiatiivi põhiselt just tööstuse ja ettevõtluse infrastruktuuridesse, elamumajandusse ja rekreatiivsesse tegevusse maal. Oleme välja töötanud ka lahendusi, kuidas maaettevõtlus pääseks edukamalt ligi riskikapitalile.
Põllumajanduse konkurentsivõime
Meie eesmärk on peatada Rahvaliidu senine toetuste jagamise praktika, sest selline toetuspoliitika ei ole tõesti konkurentsivõimeline. 2001-2005 jõudis PRIA andmetel rohkem kui 80% toetussummadest vaid 300 tootjani. Samas tegutseb sektoris veel 6800 tootjat, kellele põllumajandus on põhisissetulekuks. 2005. aasta PRIA andmetel pääses investeeringutoetustele ligi ikkagi vaid 600 tootjat. Kas siis selles seisnebki Eesti eesmärk? Eestluse elujõud?
Meie põllumajanduspoliitika eesmärk on säilitada ja tekitada maale võimalikult lai konkurentsivõimeliste ja jätkusuutlike põllumajandustootjate ja maaettevõtjate arv. Finantseerida näiteks 32 000 hektari suuruste ja 4000 lehmaga tootmisüksuste tavalisi äririske pole muide toetuspoliitika eesmärk mitte üheski OECD riigis. Olukorras, kus Euroopa Liit piirab kvootidega oluliselt tootmist, pole konkurentsivõime toetamine kindlasti ainukene teema. Ärgem ikka jagagem kalakotte õngede asemel.
Meil pole kavatsust piirata turupoliitika toetusi (finantsperioodil 2007-2013 kokku 13-13,5 mld krooni), mis on meie tootjate konkurentsivõime aluseks. Siin saavad suurimad põllumajandustootjad rohkem kui kümme miljonit krooni toetusi aastas ja me peame seda õiglaseks. Küll aga kaalume 20-protsendilise modulatsiooni (toetuste osalist ümbersuunamist turupoliitikast arengupoliitikasse) sisseviimist aastast 2009, kui kahe järgmise aasta arengupoliitika toetuste jagamise praktika maaelu mitmekesistamisel annab selleks julgustavaid tulemusi.
Me piirame aga arengupoliitika toetusi (finantsperioodil kokku 14,0 mld krooni). Meie sihiks on seada igale tootjale kõigi meetmete peale kokku ülemiseks toetuskünniseks 100 000 eurot aastas. Sellega garanteerime minimaalselt 940 põllumajandustootjale ligipääsu maksimaalses ulatuses toetusele, meie lootused on seotud aga rohkem sellega, et investeeringutoetuste saajate ring laieneks niiviisi vähemalt 1000 tootjagi võrra võrreldes praegusega.
Meie programmis on tähtsal kohal ka Eesti talu ja seda konkurentsivõimelise põllumajanduspoliitika osana. Anname praegu FIE-na tegutsevale talule juriidilise äriühinguvormi staatuse, piiritleme talu varalist vastutust, lihtsustame pärimisõigusi ning võrdsustame palgatulude ja omanikutulude maksustamise korra teiste äriühinguvormidega. Selleks, et ületada põllumajandussektori juhtimises 15 aastat vanad vastuolud rahva kõnepruugis „kehvikute“, „keskmikute“ ja „kulakute“ vahel, suuname edasist poliitikakujundamist osalusdemokraatia põhimõtete ja konsensuslike otsuste kaudu nagu paavsti valimisel.
Turgude toimimise parandamine
Kuidas teile meeldiks rentida Tartu külje all 25 aastaks Eesti parima boniteediga ühes tükis 3089 ha maad rendihinnaga 80 000 krooni (26 krooni/ha)? Kindlasti see meeldiks teile, sest nii maksab riik tänastes turuhindades kaks miljonit krooni aastas tootmisele peale. Probleem on aga selles, et selline maatükk pole teile ju kättesaadav, kui te juhtumisi pole rahvaliitlane, endine põllumajandusminister ja teil ei ole aktsiaid Tartu Agros. Sotsiaaldemokraadist ekspõllumajandusminister suutis eriti pikalt ette vaadates sõlmida selle rendilepingu 2001. aastal koguni 10 000 krooni peale (3,2 kr/ha).
Meie arvates vajab maaturg siseriiklikult siiski korrastamist. Lõpetame riigile kuuluva põllumajandus- ja metsamaa kasutusvaldusega väljaostmisõiguse andmise. Seadustame riigi ja omavalitsuste omanduses vabade maade võõrandamisele ja rendisuhetele ühtsed ja läbipaistvad tingimused, kus avalik omand või kasutusõigus läheb üle vaid avaliku enampakkumise korras.
Euroopa Liidus taotleme Eesti põllumajandustootjaid diskrimineerivate EL-i toetuserisuste vähendamist ja põllumajandusturgude edasist liberaliseerimist liikmesriikide vahel konkurentsitingimuste võrdsustamise suunas. Kindlasti ei lase me ka WTO-s avada EL-i turgu kolmandatele riikidele enne, kui põllumajandusturu liberaliseerimine, sh tootmiskvootide kaotamine, on muudetud reaalsuseks EL-i siseturul liikmesriikide vahel. Sealt edasi saame rääkida liberaliseerimisest ennekõike võrdsete keskkonna-, hügieeni- ja toidukvaliteedi nõuete sisseviimise suunas.
Eraldi väljakutse kogu senisele turukorraldusele esitab nii või teisiti põllumajandussaaduste tootmine kordi kasvavas mahus tehniliseks otstarbeks (biokütused ja bioenergia, biokeemia, plastitööstus, jne). On selge, et Teise maailmasõja järgse näljahäda leevendamiseks välja töötatud ja tänaseks mugandatud Euroopa Liidu turukorraldus sellele praegusel kujul vastu ei pea. Turgude toimimise parandamine, kus põllumajandustootja saab oma sissetulekud turult ja mitte valitsuselt, on siiski meie pikaajaline eesmärk.
Siinkohal tahaks kummutada ka ühe Rahvaliidu välja mõeldud müüdi, justkui kaoks pärast 2013. aastat põllumajandustoetused ära. Kui tervet Euroopat ei valluta just endine Itaalia natsipartei, kellega Rahvaliit sõprust jagab, siis sellist stsenaariumi oodata ei ole. Sest seda ei aruta täna keegi.
WTO-s suudeti Uruguay vooruga (1986-94) vähendada eksporditoetusi 21%, riiklike põllumajandustoetusi 20% ja imporditariife keskmiselt 36%. Reaalne on, et 2001. aastal alustatud Doha kõnelustevooruga suudetakse vähendada kogu sekkumispaketti põllumajandusse kuni 50%, kuid needki läbirääkimised on hetkel lootusetuna näivas ummikus.
Uued väljakutsed
Teine suund maaelu arendamiseks toetuste kõrval on meie katse avada maaelanikele uusi turge. Näiteks 350 000 hektari riigimetsa andmine talude kasutusse pikaajaliseks säästvaks metsamajandamiseks on üks selliseid lahendusi. Siin tahame üle võtta Soome kogemust. Kui me oleme andnud juba oma koolimajad, riigiametite ja ministeeriumihooned eraoperaatoritele hallata, on just ühismetsa seadustamise ideega võimalik viia täiendavat ressurssi äärealadele. Rahvaliit on muidugi juba ette nimetanud neid „Kösteri lankideks“. Niipalju siis maarahva usaldamisest.
Kindlasti väärib pingutamist ka 1-1,2 mld kroonise käibega köögivilja importturu tagasivõitmine. Riigile kuuluva üleliigse CO2 saastekvoodi müügist saadava tulu kavatseme me suunata kohaliku biokütuste ja bioenergia tootmise, töötlemise, turustamise arendamiseks ning vastavasse teadus- ja arendustegevusse. On täiesti arusaamatu, miks peab neid riiklike vahendeid ja selle valdkonna arengut suunama vaid Eesti Energia.
Kindlasti jätab maaellu rohkem raha juurde ka meie käivitatav ühistute ja tootjate omanduses väikekäitlusettevõtete arendamise programm, kuhu me sooviksime investeerida järgmise finantsperspektiivi jooksul kokku kuni 1,4 mld krooni. Siin soovitaks kriitikutel eelnevalt tutvuda näiteks Iiri valitsuse kavaga ajakohastada kohalik ühistuline piimandussektor ei rohkem ega vähem kui 5 mld krooniga 2007. aastal. Ühtlasi tasuks kriitikutel analüüsida, et miks küll Saksa riik investeeris ainuüksi piimaühistu Müller-Milch Leppersdorfi tehasesse rohkem kui miljard krooni, või kuidas on küll juhtunud nii, et 22 000 Soome piimatootjat ja 7000 lihatootjat on Laeva Meierei, Võru Juustu, Talleggi ja Rakvere Lihatööstuse kaudu pannud enda kasuks tööle märkimisväärse osa Eesti põllumajandussektorist, koguni teised Balti riigid ja isegi Poola põllumehed. Millal õpivad aga meie põllumehed rakendama soomlasi endi heaolu teenistusse?
Uued muutused surub meile peale ka loodusressursside kiire ammendumine ja looduskeskkonna geneetilise ja bioloogilise liigirikkuse vähenemine — me peame paratamatult omaks võtma looduskapitalismi põhimõtted. Me vajame uusi lähenemisi, mis ei piiraks otseselt meie tarbimist, kuid muudaks selle keskkonnasõbralikumaks, stimuleeriks ressursisäästlikumat ja –tootlikumat majandust ja soodustaks uute mõistlike töökohtade ja täisväärtuslikuma elukeskkonna loomist.
Eksib see, kes alahindab Laari
Mart Laari seniste valitsuste maaelupoliitikat — nt restitutsioonilist omandi- ja maareformi, Maaelu Edendamise Sihtasutuse (PMKF-i) asutamist, ühistegevuse arendamist, WTO lepingut, EL-iga vabakaubanduslepingu sõlmimist ja ühinemiskõneluste alustamist, PRIA asutamist, tollide rakendamist kolmandatele riikidele, SPP/SAPARD-i käivitamist jne — on selgelt alahinnatud. Kuid selle poliitika tulemusteks on tänased kümme korda kõrgemad maaelutoetused kui viimase 15 aasta keskmine ja võimalused realiseerida oma toodangut piiranguteta maailma kõige kallimal ühisturul.
Meie jaoks pole areng ringrajatermin, kus me anname hoogu ainult neile, kel see on juba sees. Meie jaoks on areng ennekõike asendimuutus. Aksioom, et ütled põllumajandus, mõtled Mart Laar, jääb kehtima ka järgnevatel valitsemisperioodidel. Seega palume teil jälgida, millise sisuga me selle täidame.
