Aivar Pohlak: Väike kiri suurest murest

Küllap pole ma ainus, kes aastaid näinud Virtsu sadamas killustikku peale võtvaid laevu ja ööl kui päeval järjekorras seisvaid või koormaga kaevandusest tulevaid kallureid; olen mõelnud — lihtsalt huvi pärast — kes võiks olla selle kaevanduse omanik ja kas ta saab aru, et teenib raha selle eest, mis pole tegelikult — ma mõtlen moraalset tegelikkust — tema oma ja et ta müüb ja viib Eestist igaveseks ära osa maast, kus elame meie ja kus peavad elama meie lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed — minu arusaamise järgi peab nii mõtlema iga inimene iga rahva hulgast selleks, et maakera püsiks võimalikult kaua inimväärse elukeskkonnana.

Laevu ja killustikuautosid nähes meenub mulle ikka mõne aasta tagune lugu, kui Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu valitsus hakkas arutama Lilleküla jalgpallistaadioni ehituse toetamist ja mulle öeldi, et küllap seob tollane rahvaliitlasest keskkonnaminister oma toetuse rahaeraldusele loaga paari-kolme uue kaevanduse avamiseks; lisan, et olen täna selliste arvamuste väljaütlemisel ettevaatlikum kui varem — olen kogenud, et selliselt levitatav info võib vabalt olla ka poliitklatš, millel avaliku arvamuse kujundamisel oluline tähendus.

Ja meenuvad ka PR-firmade käeulatuses olevas ajakirjanduses avaldatud lood sellest, kuidas olemasolevad killustikukaevandused hakkavad ammenduma ja kui uusi kaevandusi ei avata, siis tuleb killustikku kalli hinnaga sisse vedada, ja mul on hea meel, et keskkonnaministriks sai saarlane — kindlasti on temagi koormaga killustikulaevu sadamast lahkumas näinud ja teab, mis tegelikult toimub.

Paari kuu jagu päevi tagasi hakkasid minu juures — elan Tallinnast eemal, seal, kus meie suurlinna ümber esimene tõeliste metsade vöönd — käima ümberkaudsete külade elanikud, kaasas kaardid, paludes abi kaardil punase, sinise ja kollasega tähistatud alade — plaanitavate paekaevanduste rajamise vastu.

„Kaevandused pidid hakkama tööle juba eelmise keskkonnaministri ajal, aga õnneks ei jõutud.“ „Paasi hakatakse kaevandama 25 meetri sügavusel, allpool põhjavee taset ja kohtades, kus Eesti suurimal karstialal voolavad maa-alused jõed, mis teeb kuivaks ümberkaudsed kaevud ja ülesvoolu jäävad sood.“ „Vett lubati hakata tooma tsisternidega küla vahele. See on ju tsirkus ja ainult sellepärast, et keegi saaks veel rikkamaks.“ „Keskkonnaministeeriumis töötab Rein Raudsep ja maavarade komisjonis Erki Niitlaan sisuliselt Merko, mitte Eesti riigi ja rahva heaks.“ „Me ei saa aru, kuidas on võimalik rajada kaevandusi looduskaitse-, maastikukaitse- ja karstialade peale ja vahele.“

Nii kõnelesid inimesed, ja mulle meenus, et aasta-paar tagasi käis minugi värava taga Merkot esindanud naisterahvas ja uuris kaevu sügavuse ja muude sellega seonduvate asjade kohta.

Kaevanduste kaarti lähemalt vaadeldes märkasin neid jooksvat rööbiti Tallinnaga piki Harjumaa ja Raplamaa piiri ja mõtlesin, et miks neid paekaevandusi just siia teha tahetakse, ja mulle tundus, et inimeste suust kuuldud argument „hea odav lähedalasuvate ehituste jaoks“ ei saa olla ainus põhjendus, sest nende kaevanduste mahud on sellised, et jääks üle ka siis, kui kogu Põhja-Eesti ära asfalteerida, ja mulle torkas silma, et rajatavate kaevanduste juures puudub sobilik teedevõrk, ja õigupoolest ei ole neid teenindavate teede ehituseks loogilist kohtagi.

Kaevandusi, millest kõnelen, on kokku seitse, nende omanikud on Merko Kaevandused OÜ, Paekivitoodete Tehase OÜ ja AS Kiirkandur ja neist viis asuvad Saku, üks Kose ja üks Kohila vallas, kusjuures kaevanduste vahelised distantsid ei ole kuigi suured ja kogu ala on linnulennult umbes viis korda kümme kilomeetrit; peab olema lihtsameelne arvamaks, et asi ei lõpe hilisema kaevanduste ühendamise ja ühe suure hävitatud maa-ala tekkimisega Tallinna ümbruse suurima metsamassiivi ja looduskeskonna asemel. Selles metsas, 30 kilomeetrit Tallinnast, elavad praegu veel karud — üks neist paneb mul igal aastal paar-kolm mesilasperet nahka ja mul on selle üle hea meel, küllap mõistate, miks — ilvesed, lendoravad, must toonekurg ja kaljukotkas; olen kindel, et selle puutumatu metsamassiivi olemasolu ja säilimine on hädavajalik ka Tallinna kui suurlinna jaoks, muudest argumentidest kõnelemata.

Võtsin Eesti kaardi, paigutasin kaevandused sellele ja püüdsin taas mõelda, et miks just need kohad ja mitte mõni muu, näiteks seal, kus paas kõrgemal või eelneva tegevuse tulemusena suisa lahtisena käeulatuses, kui mulle meenus Virtsu sadam ja killustikuautod ja mulle tundus, et taipasin.

Ümber Tallinna raudtee Paldiskisse — see ei saa minna kuigi kaugelt plaanitavast kaevandusalast, eriti kui arvestada linna lähiümbruses toimuva elamuehitusega, mis raudtee kindlasse paika surub — see on mugavaim ja odavaim viis kaevandatava killustiku vedamiseks nii Eesti sees kui Euroopasse — isegi jalgpalliagendid on minu käest küsinud killustikku, väites kindlalt, et meil on seda müügiks.

Loogika ütleb, et selliselt käitudes jõuame varem või hiljem tagasi fosforiidigi kaevandamise juurde, aga võimalik ka, et paekivi on tänase päeva fosforiit, samasugune taastumatu maavara, mille järele killustikuks töödelduna nõudlus Euroopas suur.

Meie kontinendil on maa- ja loodusvarad otsakorral — sedagi kõneles mulle üks jalgpalliagent, kavandades järgmist sammu teenitud raha investeerimiseks ja otsides minu kaudu toetust plaanile osta Eestist puhast vett, mis samuti hakkavat Euroopas otsa lõppema — ja kindlasti on ahvatlus meie maa- ja looduvarasid rahaks vahetada suur, kuid kindlasti on veel suurem viga, mida teeksime ja mida meie lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed meile andestada ei saa — just täna on see päev, mil tehtud otsused tähendavad edaspidiseks kõike.

Minu jaoks tähendab igasugune võim eelkõige vastutust elu ja maailma ees ja sellisena näen ma ka poliitilist võimu — vastutusena meie riigis ja meie maal toimuva ees nii selleks, et meie inimesed saaksid elada inimväärset elu, kui ka selleks, et meie eluviis ja see, kuidas me omal maal toimetame, aitaks maailmal püsida võimalikult kaua.

Ja nii kannab saarlane oma käes olevas keskkonnaministri portfellis suurt vastutust, eriti arvestades, et eelmisena või õigemini üle-eelmisena seda vastutust kandnud minister käis kõneldud vastutusega halvasti ümber, kas või pelka valimistulemust kui hinnangut mõõdupuuna kasutades — või vähemalt on mulle jäänud või kujundatud selline mulje.

Ja saarlasel tuleb saada selgust, kuidas on kaevanduste avamine seotud erakondade toetajate ärihuvidega — kõige lühinägelikum on vahetada maavarasid valimisteaegsete reklaamide vastu — ja riigi kui elukeskkonna huvidega; arvan, et paekivi ja killustiku väljaveo võiks täiesti lõpetada, aga oma tarbeks võiks kaevandamist jätkata seal, kus selleks looduse loogikast lähtuvalt parim koht. See oleks aus nii meie maa ja rahva kui ka kogu planeedi suhtes, see oleks meie panus korduvalt rõhutatud maailma püsimisse — ja samal ajal peaks riik investeerima jõuliselt põlevkivituhast vajaliku tasemega alternatiivse killustikuga analoogselt kasutatava materjali väljatöötamisse ja tootmisesse, et seejärel jätta paekivi nii rahule, kui mõistlik ja võimalik.

Või üldisemalt — taastumatute maavarade kasutamisele tuleb alternatiive leida just praegu, siis, kui sellel on veel sisuline tähendus meie looduskeskkonna jaoks, mitte siis, kui selleks tekib väljapääsmatu vajadus varude lõppemise või keskkonna kriitilise hävimise tõttu.

Ja rahvas peaks keskkonnaministrile tegema selle vastutamise lihtsamaks — õiglase avaliku arvamuse kaudu.

Selleks minu kirigi.

P. S. Loo valmimise järel kõnelesin sõbraga, kes paekiviga lähemalt seotud ja kes teadis kõnelda, et Virtsu lähedal olev paekaevandus, nagu mitmed teised sarnased, kuuluvad soomlastele.