Aivar Pohlak: Kupja-Kaarli adjustaadid

Eelmise aastakümne keskel sattusin metsades hulkudes kord kuus või paaris poollagunenud majakesse laante keskel, kus elas oma segamini toas ja köögis üksik vana naine — rõõmutu, väsinud ja vilets — ja kui ma oma isale sellest kohast kõnelesin, ütles ta muuhulgas sõna “popsikoht”, mida olin tema suust kuulnud varemgi, aga mis ei tekitanud minus muid mõtteid peale nende, mida niigi teadsin — et maja oli lagunenud, vanatädi väsinud ja tema tuba korratu.

Kogu see kurbkannatav olemine pani minu peale midagi kohustuselaadset — kuigi mulle majas ei meeldinud, meeldisid mets ja metsarajad ja teed ja loodus seal ümber, ja ma tulin ikka ja jälle, midagi koerte-kasside jaoks seljakotis, kuid ei jäänud kunagi kauemaks, kui mõneks või äärmisel juhul kümneks minutiks, sest naine polnud üksindusest hoolimata kuigi jutukas — ja kord minu seal olles sõitis maja ette auto umbes kahekümnese rõhutatult värvitud huulte-silmade ja moodsalt riides tütarlapsega ja ma taipasin, et ta on vanatädi lapselaps ja mulle meenus aastatetagune hilissuvine öö, mil selle maja lähedalt esimest korda mööda kõndisin ja puude all mõneks minutiks peatuma jäin — ärklikorruse aken oli pärani ja kardinate õrna lehvimise saatel kostis toast muusikat ja laul, „Brothers in Arms“, ja öö ja pimedus ja tähistaevas lõid jämedate mändide vahel seistes erilise tunde, võimendades inimese üksinduse kurbust, aga selles oli ka midagi head ja hinge jaoks magusat.

Mõni kuu tagasi, sügisel, sattusin lõunastama väikelinna restoranis, kus minu kõrvallauas istusid kaks tütarlast, jällegi umbes kahekümnesed, rõhutatult värvitud huulte-silmadega ja moodsalt riides, ja kui teine neist oli esimese klaasikese veetaolise vedelikuga hoogsalt alla neelanud ja puristanud, küsisin ma, et mis see on ja sain vastuseks, et tequila ja kui ta oli teise klaasitäiega samamoodi teinud, pärisin, et miks nii ja järgnenud vestluses — mis algas murede, küll kummaliselt lihtsate, kirjeldusega — selgus, et ma teadsin tema kodumaja, olin sealt selgi päeval mõni tund varem mööda kõndinud, see oli Eesti mõistes täielik pärapõrgu, aga haruldaselt ilus koht ja me kõnelesime pikalt sealsetest metsaradadest, puudest, kividest ja linnupesadest, need kõik olid tema hinges olemas, aga küllap olin esimene, kes neist kõneles ja nüüd elas ta oma vanematega juba paar aastat selles väikelinnas ja nende kodumaja oli müüa ja mul oli hea meel, et ta rohkem tequilat ei tellinud ja teadsin isaga kõnelematagi, et ta ütleks “popsikoht”, ja tal oleks õigus ja ma lisan igaks juhuks, et selles ütlemises ei ole vähimatki halvustavat tooni, see on maja- ja kohatüübi määrang, nagu mõiski.

Talvel sattusin Kunstihoonesse täringujalgpalliturniirile ja kaotasin veerandfinaalis tugeva solaariumipäevitusega tütarlapsele, keda ma ei tundnud ja minu pärimise peale ütles keegi, et see on “Lihtsa elu”-tibi ja kuna vajasin täpsustust, siis lisati, et see tähendab teist kahest linnatüdrukust, kes telesaates maale sigade-lehmade juurde saadeti ja selliselt rahvast lõbustati ja ma ei saanud kohe aru, kus siin nali on, sest too tütarlaps samastus minu jaoks nii selgelt kahe eelpoolkirjeldatuga, mis tähendas, et tema ema ja isa olid tulnud maalt, sigade-lehmade juurest, küllap mõnelt samasuguselt popsikohaltki, või olid need tulijad tema vanaisa ja vanaema, kolhoosiaja alguses näiteks ja ma lisan igaks juhuks, et mul pole midagi majapidamiste vastu, kus peetakse loomi.

Hakkasin mõtlema meist, Eesti inimestest, just selliselt, et kes olid meie vanemad ja vanavanemad ja vanavanavanemad ja siis sedapidi, et kus on täna nende tüüpide järeltulijad, keda me oma ajaloost hästi teame ja kes läbi selle ajaloo tänapäevani välja on jõudnud ja popside, talupidajate, kooliõpetajate, kirikuõpetajate, kaupmeeste, vallakirjutajate, vallasantide ja kolhoosnikute järglaste pärast ma ei muretsenud, aga kubjaste, pealekaebajate ja küüditajate järeltulijate pärast küll ja ma mõtlesin, et kes on nad praegu ja see jäi minu hinge kripeldama, mitte sellepärast, et oleksin tahtnud neile kätte maksta, vaid selleks, et mulle kargas pähe, et järsku ongi see üheks põhjuseks, miks me ütleme, et Eesti on kuri ühiskond — nood tüübid tulid ju ajaloost kõige kindlamalt läbi ja kupja ja pealekaebaja tähendus on kurjusega kõige tihedamalt seotud — tal on veres kiusamine ja karistamine, ta tahab kasutada oma võimu ja verejõudu väetimate peal ja ta teab hästi, kus vaja kintsu kaapida ja alandlik olla ja kus sosistada salalikke laimusõnu, nagu möödaminnes ja juhuslikult, virilalt viltukistud nägu peas ja silmad vidukil.

Ja ma mõtlesin, et äkki on üheks selliseks kupjamentaliteedi kandjaks ajakirjanduski, mida muud see ilkumine ja virisemine on ja anonüümsetele allikatele viitamine, mis samastub üheselt härrale kõrva sosistamise ja kaebamisena, ainult et härra rollis, kes peab karistama, on rahvas ise ja mulle tuli meelde, kuidas üks advokaat, keda ma ei sallinud, sest sosinad tema kohta olid minunigi jõudnud, tegi majaomanikuna poolest raamatupoest noobli rõivakaupluse ja ajakirjandus möllas nagu pöörane ja inimesed andsid allkirju, et rõivapoodi ei tuleks ja minagi olin raamatupoe poolt ja taipasin alles hiljem, et see raamatupood kuulus meediagrupile, kes kasutas oma lähedust härraga ehk rahvaga ära nagu kubjas ja kuigi sellega ei õnnestunud rõivapoe rajamist vältida, oli kättemaks kupja jaoks magus, advokaat sai avalikult küüditatud kaabakate hulka ja kupja hinges olulised kohad puudutatud ja ta rahunes selleks korraks.

Sarnase kupjakäitumisega vabaneti ühest väärtuseid kandvast ministristki, kellest ajaleht anonüümsele ministeeriumiallikale viidates kirjutas, kuidas mees lennundusnäituselt päev või paar enne lõppu lahkus ja ma mõtlesin, kas saab veel kunagi olema nii, et ajalehed pöörduvad tagasi papa-Jannseni teele ja hakkavad laiali kandma kooli- ja kirikuõpetajalikku tarkust, hingelikkust ja inimlikkust, talupojalikku peremehelikkust, visadust ja töökust, kaupmehelikku asjalikkust ja täpsust, ainult mitte kupjalikkust — omadust põlata kõiki ja kõike, maksta kätte ja kiusata — anonüümne allikas ei ole allikas, selliste kaebamistega saadeti eelmise sajandi keskel Siberisse, vahel vaid sellepärast, et naabrimehe suure udaraga lehm endale saada ja see, kui suhet härraga kasutada omakasupüüdlikult, teeb kupjast endast erilise kaabaka.

Nendele tegudele saadab kubjast tema veri, see on selge, nii nagu minu veri saadab mind kord metsa, inimeste hulgast ära ja kord inimeste hulka tagasi töötama ja kõnelema ja nii nagu sinu veri on saatnud sind sinna, kus sa käid ja oled ja oma verd saab muuta rohkem järeltulijate kaudu ja vähem iseennast ja neidsamu järeltulijaid inimlikult õpetades, aga seegi on tähtis, sest meid, inimesi, on palju ja kübe igaühelt annab kokku suure muutuse — kupjavõimu vähendamiseks ja maailma ilusamaks tegemiseks — ja meie, eestlased, peame kõigepealt täitma oma maal tühjad kohad, mis jäid ettevõtlikest inimestest, kes surid Siberis, julgetest inimestest, kes surid metsades ja tarkadest-ettevaatlikest inimestest, kelle järetulijad on tänseks rootslased, sakslased, kanadalased, ameeriklased või austraallased ja minema seejärel edasi, kuigi kuhu, selle üle tuleb peale seda, kui meie mõte kupjamanipuleerimistest vabaks saab, hoolikalt järele mõelda.