Aino Siebert: Meedia kujutab Saksamaa moslemeid liiga ühekülgselt
Ka Marika Villa viimane lugu „Saksa lapsed saavad immigrantide tõttu kehvemat haridust“ moonutab reaalsust. On kahetsusväärne, et autor edastab kulunud fraase ühiskonna kõige nõrgematest.
Vaatlejale, kellel puuduvad teadmised erinevatest religioonidest, võib tunduda, et islam erineb kristlusest. Kui aga islamit võrrelda näiteks rooma-katoliku usuga, siis leidub vägagi palju ühist.
Sõna islam tähendab araabia keeles täielikku andumist Jumalale ja see on tänapäeval umbes 1,5 miljardi usklikuga maailma suuruselt teine religioon. Mohammed (kõrgesti kiidetud) sündis aastal 570 peale Kristust Mekas, Saudi-Araabias. Islamis tuuakse esile, et peaingel Gaabriel ilmestus Mohammedile ja dikteeris talle jumalikke värsse, mis pandi kokku Koraaniks.
Kui alguses oli uuel religioonil vähe toetajaid, siis tänu vallutusretkedele levis islam kuni Aasiani välja. Islam, nagu ka kristlikud religioonid, ei ole monoliitne blokk, vaid mitmed grupid seisavad vaenulikult vastastikku. Seega pole võimalik islami ega moslemite kohta üldistusi teha.
Fundamentalistid elavad minevikus
Kahtlemata on suur probleem, et fundamentalistid võtavad Koraani teksti sõna-sõnalt täie tõena ega aktsepteeri tõsiasja, et ühiskond on muutunud. Kuid teistegi religioonide juures võib tähelepanelik vaatleja märgata elukaugeid tendentse.
Religioonifanaatikud on tihtipeale labiilsed, nad soovivad usu kaudu legaliseerida oma võimu. Näiteks valitsevad katolikus kirikuski mehed, naistel on teenija roll. See pole ühendatav demokraatliku nägemusega soolisest võrdsusest.
Saksamaal elab umbes 82 miljonit elanikku ja neist 4,25 miljonit on moslemid. Seega on Liitvabariigis elavate moslemite protsent umbes 5,17. Tööjõupuuduse tõttu kutsuti türklased Saksamaale tööle ning arvati, et nad hiljem lahkuvad. See on ka põhjus, miks ei peetud toona vajalikuks võõramaalaste integreerimist ja kahtlemata oli see viga, mida Angela Merkeli valitsus on korrigeerinud.
Teisest küljest ei tulnud Saksamaale peale Hitleri kapitulatsiooni mitte ainult türklased, vaid ka itaallased, portugaallased, kreeklased, hispaanlased ja teised rahvused. Soomest saabus näiteks suur arv medõdesid ja sõja keerises ning peale piiride avanemist saabus Saksamaale ka palju eestlasi.
Ka sakslased lahkuvad kodumaalt
Sakslasedki lahkuvad oma kodumaalt mujale õnne otsima. Kes läheb Austraaliasse, kes Ühendriikidesse, kes Uus-Meremaale. Momendil on moes minna tööle Hispaania puhkusesaartele või hoopis Brasiiliasse, sest seal on toimumas majandusime.
Ka Türgi tööstus on selgelt tõususuunas ja mitmed haritud türklased on rajamas uut elu oma esiisade maal. Samuti on sakslased ise avastanud Türgi kui hea tööandja. Näiteks Wilma Elles on tänu seebiooperile Bosporuse rannal koguni superstaar.
Aastate jooksul on Saksamaal kasvanud peale uus põlvkond hästi koolitatud moslemeid, kellest paljud on teinud ühiskondlikku karjääri. Tooksin siinkohal mõned näited: roheliste esimees Cem Özdemir, Baden-Württembergi integratsiooniminister Bilkay Öney, populaarsed näitlejad Sibel Kekilli, Arzu Bazman, Erol Sander, Mehmet Kurtulus, telekanal ZDF ajakirjanik Dunja Hayali ja jalgpallistaar Mesut Özil. Moslemeid leidub ka korravalvurite ja õpetajate ridades.
Esiletoomist väärib fakt, et moslemid ei tekitanud kuni saatusliku 11. septembrini kellelegi mingit peavalu. Pärast seda on aga märgata olnud inimeste teadmatust ja sellest tulenevat ebakindlust.
Enamus sisserännanutest on moslemid
Moslemid on Saksamaal suurim sisserännanute grupp. Erinev kultuur ja mentaliteet toovad tihti kaasa mitmeid konflikte. Seetõttu on tähtis pidada dialoogi, sest ainult see, kes on mitmekülgselt informeeritud, võib moodustada endale võõrast õige pildi.
Võimalike probleemide ennetamiseks on Angela Merkel nimetanud oma valitsuse juurde integratsioonivoliniku, kelleks on Maria Böhmer. Juba aastaid tagasi asutati Islami konverents, mis peab regulaarset dialoogi kristlaste ja moslemite vahel. Jaanuari lõpus toimunud integratsiooni tippkohtumisel esitles valitsuse juht uusi programme, eriliselt pani liidukantsler rõhku sellele, et avalikku teenistusse palgataks rohkem välismaalasi. Motoks on: „Rääkigem üksteisega ja mitte üksteisest“.
Saksamaal on puudu 2000 imaami. Praegune probleem seisneb selles, et usuõpetajad, kes saabuvad koraanikoolidesse mujalt, ei räägi saksa keelt. Sestap viis Saksamaa esimese riigina Lääne-Euroopas sisse teaduslikele kriteeriumitele põhineva imaamide koolitamise neljas riigi kõrgkoolis. Lõpetanud hakkavad andma 700 000 moslemist koolilapsele religioonitunde.
Haridusministeerium Annette Schavani juhtimisel toetab õpetust ka rahaliselt. Poliitikaajakirjale Der Spiegel antud intervjuus tõi kristlik demokraat esile, et teda võlub islam ja talle meeldib, et moslemid ei peida oma religiooni. Samas kritiseeris liiduminister islami politiseerimist: “Kristlus on õpetanud, et usk ei tohi domineerida poliitikat ja vastupidi.“
PISA, sakslaste ja moslemite lapsed
Suurlinnades nagu Berliin või Frankfurt on elamurajoone, kus elavad peamiselt välismaalased. Muidugi võib tulla ette, et kooliteed alustavad lapsed ei räägi hästi riigikeelt. Kuid sellised poisid-tüdrukud ei tule mitte ainult türklaste ja araablaste, vaid ka venelaste, eestlaste, kreeklaste ja teiste rahvuste perekondadest.
Marika Villa märgib ära ühe Kreuzbergi põhikooli (linnaosas elavad traditsiooniliselt välismaalased), kus õpib ainult kolm saksa last: Svenja (11), Jason (9) ja Talina (11). Tema allikaks on kollane Bild-Zeitung, mille artiklis esile toodud faktid on ühepoolsed: sõna pole antud kooli juhatajale ega teistele lastele ja nende vanematele. Ajakirjanduse huviorbiidis on olnud teinegi Berliini probleemkool, Neuköllni Rütli-Schule, kus olukord on viimastel aastatel tänu mitmetele projektidele siiski paranenud.
Väita, et saksa laste “rumaluses” on süüdi immigrandid, tähendab teadmatust. Villa ei too esile, et õpetajatel on üleüldiselt raskusi lastega hakkama saamisel. Nagu Eestiski, ootavad saksa vanemad pedagoogidelt laste kasvatamist, unustades, et kooli tulevad lapsed teadmisi omandama. Kui õpilased toovad kooli kaasa kodused sotsiaalsed pingeid (neid on ka saksa perekondades), siis on konfliktid kooliski sisse programmeeritud.
Äsja mõistis Wiesbadeni kohus trellide taha kolm saksa noorukit, kes igavusest peksid surnuks ühe Leedust pärineva kodutu. Samas oli 23. jaanuaril Delfis uudis Saku poisist, kes saabus purjuspäi kooli ja mõni aeg tagasi levis uudis, et eesti noored suhtlevad omavahel kasutades palju roppusi.
Teismelistel sarnased probleemid
Teismeliste probleemid on igal pool samasugused ega sõltu rahvusest. Perekondade lapsed, kus vanemad on avatud, kus loetakse palju ja tegeletakse järelkasvuga, on lapsed õppimishimulised, sest emad-isad on neile eeskujuks. Seevastu ei toeta oma järelkasvu harimist madalama haridustasemega vanemad, keda nende laste tegemised ei huvita.
Probleemiks on samuti suured klassid, kus õpetajad pole füüsiliselt võimelised märkama laste hingehädasid. Ka Tim K. puhul ei märganud keegi probleeme, enne kui väikekodanlikust miljööst pärinev poiss hakkas Winnendenis tapma endisi koolikaaslasi ja tegi peale amokit endalegi lõpu. Surma said said ennekõike sakslased.
Liitvabariigis on kõik lapsed kohustatud käima koolis ja vanemad peavad jälgima, et nende pojad-tütred lähevad tundidesse. Kes seda reeglit ei täida, saab karistada ja lastele tuleb koju järgi politseiametnik. Erandeid ei tehta. Moslemite lapsed ei saa ramadaani ajaks vaba päeva. Samuti ei tohi ükski laps sõita päev-kaks enne koolivaheaega (lennukipiletid on siis odavamad) puhkusele. Lapsed tohivad puududa ainult direktori loal või arsti tõendiga.
Saksamaa on föderaalne vabariik, mis tähendab, et igal liidumaal on erinev hariduspoliitika.
Koolilapsed kasutavad Tüüringis teistsuguseid õpikuid kui Baieris. Kui mõni perekond kolib Saarimaalt Bremenisse, võib juhtuda, et ka saksa laps peab võtma järeleaitamistunde.
Kõigil on võimalus kõrghariduse saamiseks
Saksamaa koolisüsteem annab igaühele võimaluse kõrghariduse saamiseks. Näiteks: peale Grundschulet (põhikool) lähevad lapsed kas Hauptschulesse (madalaim koolitusaste), Realschulesse (keskkool) või gümnaasiumisse. Kuid ka neil, kes on lõpetanud “ainult” Haupstschule, on võimalik minna edasi keskkooli ja sealt gümnaasiumisse. Või siis peale Hauptschulet lõpetada õhtukeskkool ja teha abituurium Studienkollegis. Kõik oleneb noore inimese tahtest ja võimalustest.
Saksamaa koolides on Fördervereinid õpilaste edasi aitamiseks. Ühingu liikmed (vanemad) tasuvad aastamaksu ja kogutud rahaga aidatakse abivajavaid õpilasi või ostetakse koolile vajalikku inventari. Organiseeritakse pidusid, kuhu vanemad annetavad sööke-jooke-kooke. Saadud rahaga organiseerivad klassid lisaks muule ka väljasõite. Mida aktiivsemad on vanemad, seda parem õpilastel. Igas linnas on olemas ka järeleaitamisühingud, kus vanurid aitavad ühiskondliku töö korras õppetöös abi vajavaid lapsi. Vanematel on võimalik oma lastele kool välja valida ja soovi korral õppeasutust vahetada.
PISA-testide tulemused näitavad, et näiteks Belgias on halvemad nende koolilaste tulemused, kes õpivad prantsuskeelsetes koolides. Šveitsis pole keeltegruppide vahelisi erinevusi märgata. Lõuna-Tiroolis olid need koolilapsed paremad, keda õpetatakse saksa keeles. Soomes, kus elab viis protsenti rootsikeelseid elanikke, saavutasid õpilased 10-35 punkti väiksemaid tulemusi kui soomekeelsed lapsed. Kanadas olid inglise keelt rääkivad koolilapsed paremad kui prantsusekeelne vähemusgrupp.
Kindlasti mängib PISA testi tulemuste juures rolli laste sotsiaalne päritolu. Tihtipeale ei tea just sisserändajad, millised võimalused on olemas hättajäänud lapse abistamiseks. Kui vaatame PISA edetabelit, siis torkab silma, et kõige paremaid tulemusi on saavutanud Saksamaal Baieri koolilapsed, ent seal on migrante 20,5 protsenti. Samas on Schleswig-Holsteinis välismaalastest lapsi palju vähem ehk 14,3 protsenti, kuid tulemustes on nad saavutanud alles viienda koha. Seega pole võimalik järeldada, et immigrandid mõjutaksid saksa koolilaste teadmisi.
Pearätikuga kooli
1999. aastal sai suure meediakajastuse osaliseks Afganistani diplomaadiperest pärinev Fereshta Ludin, kes kaebas Baden-Württembergi kohtusse, kuna tal keelati koolis pearätiku kandmine. Liitvabariigi Põhiseaduskohtu soovitusel muutis Baden-Württemberg seadust, mis nüüd nõuab pedagoogidelt religiooni- ja poliitilist neutraalsust. Liiduhalduskohus Leipzigis lükkas läinud novembris tagasi ühe Berliini moslemist gümnasisti kaebuse, et tal ei lubatud koolis palvetada.
Kokkuvõtlikult võin kolme poja emana ja Saksamaal pea 30 aastat elanud välismaalasena kinnitada, et Liitvabariigis ei pea keegi kehva hariduse tõttu kannatama. Riik ja mittetulundusühingud pakuvad rohkelt võimalusi hea hariduse saamiseks, ükskõik millisest rahvusest lapsed ka ei ole või millisesse religiooni nad ka ei kuuluks.
Sellest hoolimata leidub igas riigis vanemaid, kes ei ole oma laste tegemistest huvitatud ja pole oluline, kas nad on luterlased, katoliiklased või moslemid. Võin kinnitada, et Saksamaal saab igaüks soovi korral süüa sealiha – selle tootmine on viimaste aastate jooksul kasvanud 265 protsenti - ja seda ka koolis. Saksamaal räägitakse ainult saksa keelt, ent viisakusest on mitmed sildid võõrkeeltes, näiteks tualettruumides ja bussides.
(Autor on Baltische Rundschau Saksamaa toimetuse juhataja ja Saksa-Eesti Foorumi esimees.)
