Ago Pärtel: Mis saab hapukapsast turul

Tarbijana peame tervisele ohutut toitu sedavõrd enesestmõistetavaks, et oma ostueelistused kujundame toidu hinna ja kvaliteedi suhte, müügikoha ja teeninduse meeldivuse ning paljude sarnaste kriteeriumite alusel.

Eestis ei ole tõsiseid ja ulatuslikke toidutekkelisi haiguspuhanguid, mis kinnitab, et toidukäitlejad on tasemel ning riiklik järelevalve toimib. Selle taseme hoidmine eeldab teatud mängureegleid toiduahela kõigis etappides. Vastavalt riskiastmele kehtivad eri toidugruppide ning ettevõtete kohta üsna erineva rangusastmega nõuded.

Suured toidukäitlemisettevõtted läbivad enne tegevuse alustamist mahuka tunnustusprotseduuri ning nende enesekontrollisüsteemi toimimist hinnatakse üsna sageli. Väikeses koguses toidu valmistajatele piisab vaid sellest, et nad teavitavad oma tegevusest veterinaar- ja toiduameti kohalikku asutust ning täidavad elementaarseid hügieeninõudeid.

Kujutleme, et juhtub siiski halvim — sünnipäevaliste seltskond lõpetab peo haiglas ägeda toidumürgitusega ning neilt saadud informatsioon ei võimalda välistada samasugust olukorda järgneval päeval, nädalal, kuul. Teavitamise peamine mõte ju selles ongi, et riknenud toit võimalikult kiiresti turult kõrvaldada, tuvastada probleemi olemus ning rakendada koostöös toidukäitlejaga abinõusid ilmnenud puuduste koheseks kõrvaldamiseks.

Selles kontekstis on kummastav lugeda spekulatsioone toidukauba müügi keelamisest turgudel. Elementaarsed ja tõesti lihtsad reeglid on suunatud tarbija elu ja tervise kaitsele — ning võimalusele eelistada ostukohta isiklike emotsioonide, mitte aga haiguslehe pikkuse järgi.