AFGANISTANI PÄEVIK: Tee, mille läbivad vähesed
Dehisse viis meid umbes 6-tunnine teekond, millest poolteist tundi sai nautida siledat asfaltteed, aga siis edasi muutus külavahetee järjest raskemini läbitavaks, kuni lõpuks oli tee rohkem kujuteldav kui tegelik. Kohati sõitsime läbi kuivade jõesängides nii rasketes tingimustes, et on täiesti selge, miks see tee vihma või lumega sõidetav poleks.
Kilomeetrite kaupa inimtühja maad, vaid aeg-ajalt sõidavad vastu söega täidetud veoautod ja korra kappavad hobustel mööda kolm ratsanikku, moodustades adumatult ilusa maastiku taustal marlboro-countryliku reklaamfilmi. Ühel künkal tantsib ennastunustavalt üks mees ja tema ümber plaksutab kamp teisi mehi.
Stseen meenutab pigem Aafrikat kui Afganistani ja me ei saagi teada, mida täpselt seal tehti. Kui peatume, et maastikku pildistada, leiame kaevikud ja palju tühje padrunikesti – Taliban pidas siin 10 aasta eest lahingut, ütleb meie autojuht, endine mudžahideeni võitleja Bašiir.
Bašiirist saab kiiresti kõigi lemmik, sest ta läbib seda ülimalt rasket teed kindlalt ja nakatab kõiki oma hea tujuga. Ta on mees nagu orkester: kui me teeäärses külas kebabit sööma läheme, on ta poole minutiga autost väljas ja kebabimüüjalt lihaküpsetamise töö üle võtnud. Kui keegi teeb kündjast pilti, on lõpuks fotol talumehed põlluveerel rivis ja tema künnab.
Kui me metsapeatust teeme, siis läheb ta kõrval põllul toimetavat meest nii kõva häälega eemale peletama, et too tuleb spetsiaalselt tagasi, et vaadata, mis seal põõsa varjust sünnib. Kõige rohkem armastab Bašiir autopasunat ja tuututab vahel teel ette jäävatele suurematele kividelegi.
Enne Dehisse jõudmist on autos lõhnavad kebabid meil kõhud nii tühjaks ajanud, et keelitame iga natukese aja tagant Bašiiri peatust tegema, aga ta ei soostu sellega ja lõpuks selgub, mis tal meie jaoks varuks on – veel veidi mäkketõusu ja peatume lõunasöögiks küll kõige ilusamas kohas, kus ma eales lõunat olen söönud.
Ümberringi kõrguvad mäed, meil on vaade kogu orule ja seal all pisikesena paistvale külale, kust laste hõiked ja loomade hääled kostuvad üles meieni. Õhk on värske ja lõhnab metsikult kasvavate ürtide järele.
Lööme just õnnelikult hambad lambakebabisse, kui nurga tagant astub välja automaadiga mees. Linnades ei pööraks me sellele erilist tähelepanu, seal on kõik kohad püssimehi täis, aga siin mõjub see järsku hirmutavalt.
Püssimehe järel marsib ülikumantlis pikem ja paksem mees ning Bašiir, keda muuhulgas on õnnistatud ka diplomaadioskustega, läheb asja uurima. Kui ta tagasi tuleb, selgub, et see on pelgalt tervitusvisiit šuuralt ja mehed on tulnud ütlema, et on vajadusel meie teenistuses.
Dehi külas ootavad meid õpilased ja õpetajad kahes koolis. Mõlemad koolimajad on uued ja päris korralikud, poiste kool asub kohe vana koolimaja kõrval, mis sai 10 aastat tagasi pommitabamuse, mis tappis ühe õpetaja ja kaks õpilast.
Koolid asuvad kõrvalmajades, aga neid eraldavad teineteisest kultuurinormide valgusaastad. Tahame teha õpetajatele koolituse, kus osaleks mõlema kooli õpetajad. Meesõpetajad ütlevad, et naised ei või nende kooli tulla, aga kui naised lubavad neil sinna minna, siis saab seda teha.
Naised – või õigemini tüdrukud, sest naisõpetajaid on nii vähe, et vanemad õpilased õpetavad nooremaid – ütlevad, et ei või. Nõnda oleme sunnitud jagunema kaheks grupiks ja tegema paralleelselt kaks kattuvat koolitust.
Lõpuks tänatakse meid südamlikult, et me nende arusaamadega arvestame ja kiidetakse ka meie riietust – kohalikud teavad küll, et Euroopa naistel pole kombeks pead katta ja hindavad seda, et me nende kommetega arvestame.
Teel koju põikavad autojuhid nii-öelda reisimehe mošeesse, mislaadsed sõidetavamate teede ääres paiknevad, enne pestakse end mošee kõrval voolavas ojakeses tolmust puhtaks. Meie ootame autos ja võitleme pealetükkivate poisikestega, kes meile kodus valmistatud jogurtit müüa pakuvad.
Veel kolm päeva on jäänud reisi lõpuni. Reedel on meil lõpuks ometi vaba päev, plaanime veidi niisama ümbruskonnas ringi sõita ja külastada Mazar-e Sharifi kuulsat sinist mošeed.
21.-29. märtsini toimub Eesti-Afganistani sõpruskoolide projekti raames õpetajatele reis Afganistani, kus Eestist osalevad geograafiaõpetaja Helle Anijärv Tartu Hiie Koolist ning Laulasmaa Kooli huvijuht Agnes Oberg, samuti projekti koordineerija Maari Ross. Maari Ross peab reisi lõpuni Delfis päevikut.
