Aarne Ruben: Vaino Väljas, tule appi!
EKP XX kongressil 1990. aasta märtsis oli lootust, et Eestis tekib vasakjõud. Esialgu sai selleks EKP eestimeelne tiib Vaino Väljase sisulisel juhtimisel. Oli lootust, et sovhoose kiiresti laiali ei peksta, vaid selle asemele tekib eelmise Eesti Vabariigi olustikuga sarnanev ühistu-seltsi süsteem ning ei juhtu nii, et mõnes majandis oleks enamus ühtäkki töötud. Paraku aga nii just juhtus ja see võis olla sotsialdemokraatliku selgitustöö nõrkuse vili.
EKP eesti tiivast on 17 aastaga saanud Vasakpartei, mis viimastel valimistel kogus Eestis ühtekokku vaid mõnisada häält. Meie valijat ei huvita Vasakpartei ideaalid, aga asjalikult välja pakutud vasakideaalid huvitavad teda väga — see on Eestis nii nagu kogu Euroopaski. Sellesse mõttetusse mikroparteisse kuulub ka vene filoloog Malle Salupere, kes hiljaaegu sai maha sellise internetikommentaariga:
„Ka meie pere küüditati sel päeval, aga ma tean täpselt, et nimekirju ei koostanud venelased, samuti seda, et äraviijad käitusid enamasti väga inimlikult, eriti mitte-eestlased — kahjuks. Kui ühes kohas perenaine läks nii endast välja, et oleks koos haige isa ja alaealise tütrega tulnud ära peaaegu öösärgi väel, võttis kohalik miilits suured kotid ja toppis sinna kõik, mis ta kappidest ja koguni pööningule ehitatud peidikust leidis. Neid juhuseid oli veelgi.Vähemalt selle küüditamise ajal ei tulnud teel nälga ega janu kannatada, kord päevas sai jaamadest sooja toitu, mõni suutis endale isegi leivatagavara kokku hoida. Ma ei ole nõus enda leinamisega, sest meie kolm õde tulime tagasi, meil on seitse last ja kakskümmend lapselast. 1949. a. küüditatutest tuli tagasi 80%.“
Vaat siin ta nüüd on, eestlane ei armasta tibla, eriti veel sellist, kes osatab ta kunagisi kannatusi. Sellise jutu peale on 0,1% Vasakpartei jaoks veel liiga kopsakas häältesaak, isegi imestan nende nii suurt suhtelist edu. Õigustatud oleksid siinkohal pahased nende väikeste laste vanemad, kelle beebid 1941. ja 1949. aastal kaubavagunites surid. Ka minu isa, kes toonase rinnalapsena suutis sellest olukorrast välja vedada, pahandaks, kui ta praegu elaks. Kui Saluperele anti jaamades lobi, ei anna see talle õigust nimetada ka kõike ülejäänut inimlikuks.
Lugenud siit ja sealt Salupere tegemistest — kord nimetab ta eesti jalgpallipublikut matsideks, kord arvab kokku neid sündimata jäänud lapsi, mida iseseisvuse tulek endaga kaasa tõi — meenub mulle üks 1960. aastatel Ameerikas tehtud loomapsühholoogiat uuriv eksperiment. Ja nimelt. Ahviema ja -poeg on suletud puuris, laps on ema kätel. Ootamatult hakkab pind šimpansimamma jalge all tuliseks minema.
Alguses on veel täitsa talutav, aga varsti jookseb vaene ahv puuris kisades ringi, laps endiselt süles. Olukord muutub väljakannatamatuks, jalatallad hakkavad kärssama, valu on tohutu. Väljast vaatavad „teadlased“, kuidas šimpans käitub, kas ta viskab oma lapse maha, et ise elama jääda, või saab altruism temas egoismist võitu ning ta ohverdab oma elu lapse nimel. Paraku ei ole loomad siiski nii tugevad: ahv viskab lapse maha ja astub talle otsa, et kõrbevalt pinnalt pääseda. Salupere tegemised tuletavadki mulle meelde just seda ahvimammat: saanud ise Siberist tulema ning tõusnud langenute laipadele ja kalmukuhilatele, hüüab Vasakpartei filoloogiproua: mis te räägite, kõik tulid ju tagasi! Mingeid repressioone ei ole olnud, lihtsalt kohalik miilits päästis inimesi, toppides neile riideid selga! Mitte-eestlased käituvad inimlikult, eestlased käituvad ebainimlikult!
Mis aga puudutab Salupere seda ideed, et 1991. aasta iseseisvuse tulek tõi meile tänu paradigma järsule vahetusele kaasa sündimata lapsi ja hukutatud elusid, siis see on õige (kuigi see ei ole muidugi Malle Salupere üles leitud fakt). Ise nägin maakohtades: inimesed jäid töötuks, virelesid mõnda aega ja tegid omale lõpu peale. See rahvastikukaotus ei ole aga kuidagi võrreldav 1949. aasta küüditamisega. Mis siis teisiti oli? Esiteks, ebakindlus: keegi ei teadnud, mitu küüditamist veel tuleb ja Siberi jaoks ei ole eesti prouadel mõtet poegi-tütreid sünnitada. Teiseks, metsavennad kaotasid oma sotsiaalse baasi — isikud, kes ilma selle deportatsioonita oleksid vast lõpuks oma pere juurde naasnud. Kolmandaks — võõrale maale paisatud etnosegrupid võisid olla eesti rahva jaoks jäädavalt kadunud, sest juured olid ju poolenisti läbi lõigatud.
Teistesse parteidesse kibestunud ekstremiste suurt ei lasta. Ei ole kuulnud, et teistes parteides ajalooga eriti pahuksis ollakse. Vladimir Velman lubab küll hakata riigi vastu tegutsema, vahest saab ta isegi öösel Toompea võimukoridorides riigi lillevaaside veed ära juua nagu Lebedev ja Petinov seda omal ajal tegid; aga ajaloo rõhuasetusi teab temagi.
Vaino Väljas võiks nüüd Vasakpartei rumalate vanurite käest päästa. Väljas kuulub poliitseltskonda, kus veel vastutati oma tegude ja väljaütlemiste eest. Rohkemal või vähemal määral on sellesse kuulunud veel Terk, Gräzin, Kuddo, Lauristin, Veidemann, Fjuk, Järlik, Aare, Palm, Rüütel, Valk, Titma, Saatpalu. Sellesse loetellu võiks lisada veel paar vägagi kõlavat nime, näiteks mõne hallipäise presidendi või linnapea.
See oli nendel kaugetel kevadetel, kui rahvas oli veel ühtne ja eesti poliitikud kõnelesid „kõrgest eetilisest nivoost“. Kui Väljas teleekraanile ilmus, kuulas maa ning rahvas ning kogu ilm, fosforiidikaevanduses peatus puur ja laanes kägu: läbi poliitilise tormi kuulatati, kuhu isamaal minna on ja kas me ikka lükkame lahti oma väikese kodu võõra rahva suure kodu küljest. Teadsime kõnet kuulama asudes juba ette, et Väljas kasutas sõnu „ajaloodominant“, „mõjur“, „uutmisprotsess“, Väljas tahtis olla dialektiline ja reformikommunistina uskus seda, et rahvuslik instinkt on oma „mõjurite“ poolest sama mõjuulatusega kui klassiinstinkt.
See poliitiline põlvkond on minetanud oma toonase tähenduse ja peale on kasvanud noorte generatsioon, kelle suhtumine parteidesse on teistsugune kui kunagisel. Praegune noorpoliitik taotleb näiteks kahe partei ühinemisel häbenemata „esimehe koha äraandmise eest õigust arvete õiendamiseks erakonna siseopositsiooniga“. Mis siin mõelda, andke mulle licence to kill… Kaheksakümnendate aastate lõpus oleks selline poliittehnoloogia olnud mõeldamatu. Oleks ka olnud mõeldamatu, et küüditamise õigustaja jääb normaalsesse aktsepteeritavasse eesti seltskonda. Ja veel paljud asjad oleksid võimatud.
Raamatus „Rüütel rahva keeles ja meeles“ on väike naljalugu sellest, et kui rahva peale ei ole otsest hädaohtu tulemas, siis ekspresident Rüütel magavat Saaremaal „Kärlast seitsme versta kaugusele Sõrve poole hakata tulema“, Hirmuste mäel. Väljas teeb vist sama Hiiumaal? Aga öelge neid sõnu neljapäevaöösiti seitsme tee ristumise kohal: „Väljas, Väljas, tule appi, Väljas, Väljas päästa meid ohust!“
Aga ega ta tule. Tema eas on juba hilja variseridega võidelda.
