Aarne Ruben: Ufonaudina Eesti poliitikas
Minu lemmikkohtumiseks oli kokkusaamine Essexi ülikooli vene kirjanduse professori Angela Livingstone’iga. „Kus Eesti asub?“ päris mult hästi vene keelt kõnelev, veetlev ja sõbralik professor. Mõne päeva jooksul, mis me koos reisisime, andsin talle korraliku ülevaate Eesti asendist nüüdismaailmas. „Kas Arvo Pärti tuntakse ka Eestis?“ küsis Angela. „Jah, tuntakse küll,“ vastasin mina. Naine tegi suured silmad: „Really? Its wonderful.“
See tema meeleollu ei mahtunud. Dr Livingstone vaatas mulle hämmastunult otsa, meiesugustel makaakidel, kes elavad Pihkva sibulkuplite tagatoas, on veel koguni mingi kirjandus! Kirjandus, tema, professori spetsialiteet. Tammsaare teosele ei jätkunud tal ainsamatki kommentaari, see ei huvitanud teda rohkem kui tükike küünemusta. „Are you a typical Estonian?“ küsis ta hoopis. Temal ei õnnestunudki eestlaste sõbraks hakata.
Unustagem hetkeks meie klannid ja kindlaks kujunenud seltskonnad ja vaadakem Eesti elu tõelise võõra pilgu läbi. Umbes sellise võõra, nagu oli too professoriproua. Kõige adekvaatsema pildi saab Eesti poliitikast siis, kui oled nagu võhik võõrsil: ei tea, kes kellega käib, kes kelle sõber on — võõrale paistavad välja ainult teod, samuti hoiakud.
Käesolevat lugu ajendas kirjutama ühe austatud parempoolse noorpoliitiku kirjutis selle kohta, et Kesknädal esindab laimavat Vene propagandat. Olla Vene propaganda K-kuues. Issakene, mõtleks seda lehte lugev võõras tulnukas. Kesknädal valmistab siis ette invasiooni! Et ees käib Allan Alaküla terav sulg, järelväena aga tuleb ida poolt keegi raudhammastega effesbešnik, keegi Volf Volfovitš Tšutin oma vargabande ja mõne tuhande vägilasega! Küllap hakkavad nad siis jälle vaba sõna piirama, nagu see nõukogude ajal juba oli.
Tegelikult see nii pole. Kesknädal ei ole parteileht ega piira sõnavabadust. Nagu Savisaar ütles, on tegu rahva poliitikalehega. Testisin ükskord seda rahva poliitikalehte, kirjutasin sellele loo, mis oli väga kaugel Keskerakonna valimisplatvormist. Et mitte öelda — suisa vastupidine sellele valimisplatvormile. Muidugi ilmus see kohe. On jäänud mulje, et seal avaldatakse iga lugu, mille taga on piisavat kirjutamisoskust. Kesknädal ei tsenseeri isegi kommentaare. Rahva poliitikaleht. Kuidas saab siis nii vaba sõna olla diktatuuri teenistuses? See on võimatu.
Kirjanduse meililistis arvas mõni noorkirjanik, et Savisaar on venelaste palgal. See on pikem teema ja ma ei nõustu sellega. Kordan veel kord, Kesknädal, mis sisaldab „keskmõtteid“, ei saa olla diktatuuri teenistuses, ei läänepoolse ega idapoolse. Vaadakem tegelike diktaatorite lehti. Lugegem pruunsärklaste ja mustsärklaste, lugegem kas või vapside väljaandeid. Diktatuurid ei ole kunagi soovinud kasutada vaba sõna, vastupidi, nad on seda meeletult kartnud.
KesKusi testisin ma ka. See ajaleht on teine äärmus. Lehe peatoimetaja, minu sõber Juku-Kalle Raid on terane mees ja suudab olla päris mõnusa sulega publitsist. Kui tahab. Kuid KesKusis on maad võtnud mingi sõimamise maania. Raid võrdles juba soliidset ekspresidenti mingi seinalt alla valguva ollusega. Küllap oli kirjutaja eesmärgiks presidendiga dialoogi astuda: „Sa oled ise seinalt valguv tatt, kui minu kohta nii kirjutad!“ — „Sa oled tattide tatt!“ — „Sa oled jälle seina tatt!“ — „Sa oled veel suurem tatt!“
Rüütel ei olnud säärasest dialoogist huvitet. Pole tema tase. Aga üldiselt on KesKusis raske mingit teistsugust vaateviisi läbi suruda. Näiteks kirjutab seal keegi Nõges, ta kotib alati teatud parteisid. Kui Tallinna linnapeaks on too Hundisilma härrasmees, rooskab Nõges alati teda. Kui riigi esimene mees oli too hallipäine ja sirgeselgne, siis sai ta Nõgese käest üsna kõvasti. Meie poliitika üheks tunnuseks ongi nõgesekublad, ega poliitikud nendest pääse, liigutagu kas või kõrvu või käigu käte peal.
Kui Raekoja platsil seisis Jaapani keiser, märkasin, et ühel tegelasel on seljas Juku-Kalle must särk „Vaši“. „Vašide“ nimed olid kõik ilusti selja peal näha, iga mööduja võis näha ja isegi pildistada, et „vašid“ on 1., 2. ja 3. Savisaar, Seppik, Schröder, „Sepa poisid“, Juhan Kivirähk, Vähi jt. Iga niisuguse tähe taga oli särgil mingi lärakas, üks tärn või kärn, mis otsekui muutis kõik need nimed presentseks. Vaat need kärnad ongi nõgesekublad, tüüpiline nähtus Eesti poliitikas!
Niisugune oli siis minu arvamus meie poliitika ja meediamaastiku hetkeseisust, võtmata arvesse, kes kelle sõber või armuke on. Selline kaugelenägija ülelennupilt. Analüüsiv ufonaut, reaalsest elust eemal olev briti naisprofessor või mõni muu võõras tegelane küsiks kohe: kui Keskerakonnas leidubki võõra diktatuuri agente, kuidas on siis võimalik, et nad kasutavad oma väljundina vaba sõna?
