Kas must või valge, yin või yang, päike või kuu - ikka pead sa, vaene hing, poolt valima. Kui Kesknädalat loed, siis võid sa sellega ette jääda mõnele prolehingega skinnile, kui Indrek Tarandi poolt hääletad ja sellest oma naabrivenelasest torumehele pateetilise häälega kõneled, siis pead lahkuma noruspäi, tou huulil või kõrvad sõimu täis.

Karta on, et peaminister ja linnapea teineteisele nii väga ei vastandugi, kui nende fännid.

Hiljaaegu juhtus ennekuulmatu lugu. Maamehed pidasid oma kongressi ja mõned selle korraldajad juhtusid olema Keskerakonnast. Nüüd kuulutas osa austatud maarahvast, et nad ei soovi oma nime ühe musta parteiga määrida, hakkasid teatud poliitiliste jõudude suhtes nn viglameesteks. Kuna Keskerakond olla teinud kongressil oma poliitreklaami, loopinud rohelisi õhupalle, isegi Savisaar olnud kohal.

Kuid see kõik on juba olnud, see ei ole enam uudis. Parteid reklaamivad end kõiksugu üritustel alati. 1989. aastal pidas represseeritute ühendus Memento Linnahallis oma asutamiskongressi. Viibisin sellel ja mäletan selgelt, et fuajees registreeris oma toetajaid ja liikmeid Eesti Kristlik-Demokraatlik Liiga. Liiga kadus muidugi üsna varsti silmapiirilt, nagu kümned teised parteikesed. Kuid miks siis keegi midagi ei öelnud, miks siis ei karjutud "Parteipropaganda!? Hoidke see ausast maarahvast eemale!"

Meie ajalooline mälu on ikka väga lühike. On mõttetu süüdistada Keskerakonda, et ta teeb partei kihutustööd kongressil. Peabki tegema. EKDL tegi ju ka.

Kas Keskerakond tegelikult ka maarahvast toetav erakond on, on küsitav. Võib tuua nii poolt- kui vastuargumente.

Legendiks on saanud väide, et Mart Laar küüditas lehmad, jättis sovhoosiinventarist järele ahervaremed, ei arvestanud haldusreformi ajal vabariigiaegseid kinnisturaamatuid jne jne. Võiks aga ka meelde tuletada, et haldusreformi aluste väljatöötamisega alustati just Savisaare valitsusajal. Oli selge, et midagi peab tegema selle lohiseva sovhoosisüsteemiga, millest osa oli ääretult ebafunktsionaalne. Protsessid olid ülimalt keerulised ja neid ei saa lahata lahmivate artiklitega, see kõik vajaks eraldi monograafiat.

Niisiis, meid sunnitakse poolt valima, aga eesti rahvas ei ole nii suur, et võiks omale lubada sügavat ideoloogilist veelahet. Seda rääkis selline positiivne tegelane nagu Jaan Tõnisson, seda rääkis selline negatiivne tegelane nagu Vares-Barbarus. Las suured rahvad vaenutsevad.

Aga Eesti on ka kuidagi lihvitud ühiskond. On varemgi täheldatud, et Eesti panus sotsiaalhoolekandesse on SKP-ga võrreldes suhteliselt suur ka praeguse parempopulistliku valitsuse ajal. Mida teeb oma kerjustega näiteks Budapest?

Budapestis on vähe raudteejaamu ja metrootunneleid, kus keegi hirmsa häälega ei karjuks. Need ahastavad inimesed on kerjused, kellest nii mõnigi istub oma kuseloigus. Aga inimesed kõnnivad mööda, aidatataks, kui aidatav nii hirmsasti ei karjuks. Oma vale strateegia peksab teda ennast!

Aga politseid on näha väga harva. Kerjustega nad ei tegele.

Mis siis meil sellistega tehakse? Tubli politseinatt astub otsekohe juurde, teie dokumendid, palun. Viiakse tüüp kodutute varjupaika, kus teda küüritakse, lõhnastatakse, geelitatakse ja vannisoolatatakse. Kui surnud epiteelkude on pealt maha tulnud, suunatakse tegelinski supikööki, kus temaga tegelevad lahked kokatädid.

Vahel võivad nad süüa saada Tallinna „populistlikust“ supiköögist, vabariigi aastapäeval ja võidupühal aga kaitseväe „natsionalistlikust“ supiköögist. Kui mees on juba natuke jalad alla saanud ja mõtleb isegi tööst, siis edaspidi on tema koht Tallinna „populistlikus“ (jälle!) sotsiaalmajas. Muidugi kannatavad nemadki suurt puudust, kuid neil on veidi enam väljavaateid kui nende Ungari ametivendadel, kes suhtuvad rahasse nagu suurde pühadusse.

Liitsõna osa „sotsiaal“ kõlab Eesti poliitilises maastikus üsna tihti. Arvatavasti sellepärast, et valitsus püüab Tallinna linna üle trumbata oma sotsiaalsusega. Üks institutsioon üritab teist võita oma sotsiaalsusega – vaat, teil on ühistranspordis sotsiaalsed töökohad, aga meil on jälle... kodutute pesijad.

Paraku on meie valitsus suurlinnade-keskne, sest just sealt on pärit nende valijad. Eestile oleks vist parim variant, kui valgetele parteidele jääks pealinn, tsentristidele-sotsiaaldemokraatidele aga ülejäänud Eesti ja Toompea. Peaministri toolile sobiks soliidne Edgar Savisaar, meeri väiksemale toolile aga kaunis Keit Pentus.