Aarne Ruben: Peatage vene koolide eestistamine!
Reaktsioonilise tsaari Aleksander III tulekuga 1881 tabas Eestit venestamise laine. Külakoolides hakati nüüd õpetust jagama vene keeles, ainsaina jäid eestikeelseiks piiblilugu, teatud osa lugemisest ja laulmine. Filmis „Kevade“ kõlavad Tõnissoni sõnad Lembitust kui ordurüütlite taganemise nägijast ja oma väehulkade mobiliseerijast ei olnud ajalooliselt mõeldavad.
Kas aga eestlastest said tänu sellele venelased? Ei sugugi, venestamisel õnnestus üksnes eestlust mobiliseerida ja selle tulemusena said võimalikuks 1905. aasta rahvuslik revolutsioon, 1918. ja 1991. aasta iseseisvumised. Ajaloos on kõik oma loogilises ahelas.
Oleks ka väga narr arvata, et venelastest saavad pealesunnitud eestikeelse koolihariduse teel kohe eestlased. Vastupidi, see tekitab neis trotsi, täpselt samamoodi nagu Paunvere kihelkonnakooli õpilastele tekitas 1896. aastal trotsi vene keel. Palun väga – olgu neile iga päev 2 tundi eesti keelt, motiveeritagu igati keelekümbluslaagrites osalemist. Sellest piisab.
Mõnikord paistab, et praegused valitsejad õhutavad teadlikult naiivset rahvuslikku viha, mis vähem kooliharidust saanud inimestes kergelt lõkkele lööb. Nii oli säilmete koristamine 2007. aasta aprillis rohkelt küsimusi tekitav asi. Esiteks saab ümbermatmine toimuda vaid omaste nõusolekul. Kas see nõusolek saadi? Teiseks on samasse trollipeatusse ja selle lähedusse tõenäoliselt maetud Kaarli kiriku kunagisi õpetajaid. Kas nende surnukehadel sobib trollidel vurada? Tähendab, Nõukogude okupantide surnukehad on pühad, neile ei sobi tehnitsistlik keskkond. Aga inimesed, kes oma rahvast truult on teeninud, võivad olla küll raskete masinate tallata. Ka meie Vabadussamba ehitusel leiti Nõukogude okupandi kondid. Kas nüüd tuleb klaasrist koos leitud skeletiga teisaldada sõjaväekalmistule?
Edgar Savisaare hiljutine rahajuhtum on samuti hästi käsitletav postkolonialistlikus diskursuses. Mida eestlane kardab? Laias laastus Venemaad ja venelast. Ta võib olla küll suur vene kultuuri austaja, kuid hirm venelase ees on alateadlik, tuleneb põlvkondadest ja n-ö verest. Tunnen ühte isikut, kes levitab Facebookis sõnumit, et „kesikutest ei saa eales inimesi“. Ta projitseerib oma veneluse-hirmu isikutesse, keda nimetab „kesikuteks“. Selliste naiivikute meeles on Edgar Savisaar nagu hübriidnähtus: keelelt oma, aga kuulub põlispõldude-oikumeenist väljaspoole. Ka keskaegse inimese jaoks elasid soojast külaringist väljaspool koerapealised ja kõhujalgsed olendid. See mõtteviis jätkus ka hiljem, kui Euroopa kultuur teatas, et üks tema areaalist väljaspool asetsev ala on Mikroneesia – päkapikkude riik. Igal juhul võõras, mitte oma.
Nõnda olen minagi näinud aastate jooksul kritiseerimisväärset nii Keskerakonnas kui selle venesõbralikus poliitikas. Aga näha, et rahvusfundamentalistid (loe: fašistid) koonduvad ja Savisaare vihkamisest on tehtud rahvuslik sport. Ei ole midagi hullemat natsilõustast, kes tatti pritsides tänitab: „Oled kesik vä? Sust ei saa iialgi inimest, mine koos venelaste ja penskaritega Lasnamäele.“ Just sellepärast suhtun ma üliskeptiliselt kaitsepolitsei raportisse ja pooldavalt keskerakondlikku tõekomisjoni. Kaitsepolitseis töötab väga intelligentseid inimesi, aga antud juhul polnud neil kõige parem päev.
Meie üritame venelasi ümber rahvastada, aga tegelikult on kohalikel venelastel missioon meid päästa. Selleks õpivad nad hoolsasti eesti keelt ja paljud neist oskavad seda hästi. Ajalooline mälu ei tohi olla lühike. Loomulikult mäletame vene keelt kõnelevaid 1941. aasta staliniste, kes põletasid ja tapsid. Aga miks ei mäletata Peeter I ukaasi, mis pärast Uusikaupunki rahu sätestas Eestimaa ja Liivimaa alalt pärit ohvitseridele topeltpalga? Nad olid sakslased, seega Peetri arvates haritud. Aga siiski meie mehed, kelle juured sügaval Maarjamaa mullas.
Kas selle ajaloolise fakti valguses sobib Narva Peeter I mälestusmärk? Sobib küll. Kaudselt aitas Vene tsaaririik kaasa eesti rahvuskultuuri arenemisele. Õpetatud Eesti Selts, mis hoolimata selles valitsenud saksa keelest uuris hoolsalt meie laule ja lugusid, tegutses riigi igakülgsel toetusel. Vene kultuuril on eesti kultuurile olnud läbi aegade nii positiivseid kui negatiivseid mõjusid, nagu ka vastupidi.
