Kes on need, kes kõnelevad „peavoolumeediast“ ja „õukonnameediast“? Tavaliselt on nad endised, äraostetud ajakirjanikud, kes ei vahenda informatsiooni adekvaatselt, kuna on mõne partei palgal.

Tänapäeval täiesti levinud praktikas küsib leht Pealinn Tuuli Roosmaalt intervjuud Tallinna liiklusolude kohta. Tuuli Roosmaa väidab, et Tallinnas on augud ja rolleriga liikuda eluohtlik. Ajalehte Pealinn jõuab tema sõnum aga moonutatult, nagu oleks ta ohjeldamatult kiitnud Tallinna liiklusolusid. Tallinna liiklusolud muidugi ongi kiita, kuid asi on selles, et ajalehes Pealinn valitseb mentaliteet, mis sunnib varjama kõike, mis on negatiivne. Nii ei jäägi proua Roosmaal üle muud, kui panna Facebooki oma tegelikud sõnumid. Täpselt nii oli ka Nõukogude ajal: sa ei saanud kirjutada lehte sellest, millest tegelikult mõtlesid, oma tegelike mõtete jaoks sa pidid koostama lendlehe. Ja Facebook ongi lendlehe tänapäevane analoog.

Partei palgal olevaid ajakirjanikke iseloomustab ohjeldamatu valetamine. Inimene ostab heas usus ajalehe, et saada tasakaalustatud infot. Selle asemel saab ta massiivse propaganda. Tavalised ajalehed, nagu Eesti Päevaleht, Postimees ja Eesti Ekspress julgevad kritiseerida näiteks valitsust. Üsna hiljaaegu kirjutas Priit Hõbemägi oma lehes, et Ansipit ootab ees Araabia kevad. Seda võib võtta kui neljanda võimu ähvardust kõige kõrgemate vastu: kodanikel on mingid mõõdud täis saanud ja hoiatav sõnum jõuab sel kombel leheveergudele.

Tuleb aga meeles pidada, et Eestis ei saa olla teravalt vastanduvaid seisukohti — meid on vaid üks miljon ja selles seltskonnas ei saa tekkida lõhesid. Samas on aga Eesti püstolreporterite riik: kui mõnel ajakirjanikul on kavas valitsust õõnestada, siis nii ta ka talitab.

Kes on liikunud maailmas ja kõnelnud suurriikide kodanikega, see teab, et eestlased hoiavad väga kokku. Eestlased kõnelevad oma ilusat keelt kus iganes võimalik, kuid seda enam muudavad meele mõrudaks endised (nüüd parteide palgal olevad) ajakirjanikud, kes kõnelevad nn peavoolumeediast. Kui on olemas peavoolumeedia, siis mis on selle alternatiivid?

Lugesin hiljaaegu Kesknädalast, et meie president olla seotud mingi korteriskandaaliga. Välja olid toodud küll faktid, aga puudu jäi inimlik taust. Ja inimlik taust peakski kinnitama, et tuli mees läänest ja ostis endale mingi korteri Tallinnas. Tean paljusid väliseestlasi, kes on talitanud samamoodi: nad ostavad endale ühekorraga vanalinnas korterid, sest elatustase Ameerikas on lihtsalt palju kõrgem. Nad ei ole informeeritud tegelikest hindadest, sest hinnast räägivad ainult kohalikud. Kohalikele on numbrid tähtsad, sest meil loetakse sente.

On seltskond, kes väga armastab konflikte. Nende jaoks on pidevalt sõda. Retoorika on neil selline: armuaeg on teil nüüd läbi saanud, hetkel kasutame teie vastu kõiki vahendeid. Mina aga ei ole andnud õigust oma vaevaga teenitud maksuraha ajakirjandussõdadele kulutada. Mulle ei meeldi parteiliselt angažeeritud ajakirjanikud, sest ostes ajalehe tahan ma ka midagi saada. Minule ei ole vaja propagandat, ma tahan teada, mida Tuuli Roosmaa tegelikult ütles.

Sestap kordan ma mõttes dr Arthur Janovi sõnumit: haige inimese jaoks on maailm mustvalge, omad ja vaenlased. Seevastu terve inimese maailm on värviline, sinna mahuvad kõik gammad. Haige inimene mõtleb kombinatsioonides ja intriigides, terve inimene aga isegi ei oleta, et kombinatsioonid on olemas.

Kahjuks mul ei tule selle erakonnatibi nimi meelde, kes väitis, et Jüri Ratas organiseerib ajakirjandust Edgar Savisaare vastu. Kas meie ajakirjandus on vaba või mitte, on diskussiooni küsimus, kindlasti aga ei ole võimalik seda organiseerida kellegi vastu. Tsiteeriksin ajakirjanik Askur Alast: „Väide, et ma olen valitsuse poolt organiseeritud, võrdub sellega, et ma nagu saaksin palka marslastelt.“

Kui jälgida viimaste aastate arenguid, võib öelda, et Edgar Savisaart on kritiseeritud. Aga kõiki poliitikuid on kritiseeritud. Ja väita, et ühe poliitiku kritiseerimise taga on mingi vandenõu, on väga haige.