Aarne Ruben: Orkaan Sandy mõju Eesti poliitikutele
Atlandi ookeanil on olnud juba miljoneid aastaid see omadus, et ta segab kokku soojemaid ja külmemaid õhumasse, mille tulemusena tekivad keeristormid. Nüüd on üheks selliseks orkaan Sandy, mis juba nädal aega on hoidnud hirmu all paljusid USA Idaranniku osariike.
Lainevallid langevad rannikule 130 km/h, mis on toonud rannaäärsetesse asulatesse ja New Yorgi metroosse üleujutusi ja elektrikatkestusi. Maha on jäetud väga palju kodusid ja halvaks pööranud ilm on tapnud 18 inimest, nende hulgas Virginia osariigi 47. distrikti seadusandlikku kogusse pürginud poliitiku John Rose seeniori, kelle keha peale kukutas lumetorm puu. Virginia inimesed lihtsalt ei ole tõsise lumesajuga harjunud. Minu eesmärgiks on küsida, missugune on orkaan Sandy mõju Eesti poliitikutele?
Ehkki asi toimub teisel pool maakera, on mõju otsene. See peaks panema nii meid kui meie poliitikuid järele mõtlema. Sellest pole ju sugugi palju aega möödas, kui Haapsalus toimus raskete puuetega laste varjupaiga õnnetu põleng, kõige kaitsetumad patsiendid hukkusid tules või lämbusid suitsus. Kuidas reageeris sellele poliitikamaailm?
Mida teeb 23-aastane neiu haigla nõukogus?
Tallinna linnavalitsuse ametnik Priit Kutser säutsus Twitteri kontol: „Meid on niigi vähe siin Eestimaal ja nüüd on meid veel 10 võrra vähem! Eesti vajab võimuvahetust!“ ja „Haapsalu lastekodu põleng on näiteks sellest, kuidas IRLi ja Reformierakonna valitsuse kärpekirves on laastanud Eesti sotsiaalsüsteemi.“ Niisiis üritati õnnetusest otsekohe poliitilist profiiti lõigata, juba hetkel, mil ohvrite kehad veel jahtunud polnud.
Nüüd, kus Ameerika on kaotanud 18 oma kodanikku, on situatsioon veidi meie oma meenutav. Mis segab näiteks Ameerika Ühendriikide poliitikuid esitamast küsimust: „Meid on ju isegi vähe ja nüüd, tänu valitsuse armutule kärpekirvele on meid jälle 18 võrra vähem.“ Millegipärast seda ei ole juhtunud. Miks?
Vastus peitub USA ja Eesti haridussüsteemi ja poliitilise korralduse erinevuses. Eelkõige viimasest. Eestis poliitikuks tõusmine ei nõua erilist vilumust ega ettevalmistust. Piisab keskharidusest ja ustavusest oma erakonna juhile. Kui varastad erakonna juhi huvides kellegi kirjad või viid raha kilekotiga õigesse kohta, siis oled juba kõva mees.
Erakondades proovitakse ainult liikme ustavust, hariduslik tsensus ei tule ilmaski kõne alla. Nüüd lõppeval meditsiinitöötajate streigil tõstatati vähemalt ühe korra küsimus, mida teeb poliitik Sofia Derjugina Lääne-Tallinna Keskhaigla nõukogus. Milline on tema panus meditsiini valdkonda või kas või selle administreerimisse? 23-aastane inimene võtab tavaliselt kõrgkoolides alles sissejuhatavaid aineid. Miks tehakse nii raskeks noore inimese elu, et ta peab elukogenud tohtrite kõrval vaikiva kujuna koosolekutel istuma ja selle eest raha vastu võtma? Aga kõigepealt teened ja siis tuleb ka raha.
Filosoofiline leppimine: me ei tea
Hariduslik tsensus (lad. k censor — „kohale hääletatud“, census — registratsioon) on mänginud vimkasid paljudele Eesti poliitikutele. Hea näide oli Kaitseministeeriumi teabeosakonna töötaja, PhD Lauri Vahtre käitumine Karen Drambjani kriisi järel. Avalike suhete osakonna nõuniku telefon oli punane: mis teil toimub? Kas te saate hakkama? Tublid ajakirjanikud ootasid infot, aga seda ei tulnud. Selle asemel ütles teavitustöötaja Vahtre: „Maja on suur. Mitte ei tea, mis teises tiivas toimub.“ Võiks esitada retoorilisi küsimusi: mis on sellise töö kasutegur? Taas: lääneriikides ei lubataks sellist asja. Seal läheks niisugune „teavitustöötaja“ juba poole tunni pärast lõpparve järele. Ei mängiks siis rolli, kas oled kellegi sõber, ämm või korporatsioonikaaslane. Pole ju võimalik, et meteoroloog ütleb: „Atlandi ookean on suur, seal on mitu tiiba. Ma pole veel monitorilt näinud, et seal kusagil lõunatiivas on tsunami.“
Aga siiski, miks USA-s ei hakata parastama hukkunuid ega kasutama laipu ära omaenda poliitilise karjääri huvides? Sest seal on avalikkuse ees see kontingent, kes siin ei ole. Tipp-poliitikutel on tollel maal tihti teaduskraadid ja / või oodatust harmoonilisem elutunnetus. Bill Clinton oleks võinud ju ka oma noore armukese Monica võinud istutada mõnesse tähtsasse nõukogusse või kolleegiumi, kus ta tarkade peade kõrval sitsiva ilusa nukuna oleks võinud oma päevi õhtusse veeretada. Seda ta ei teinud! Monica Lewinsky eluloost, mille Andrew Morton on kirjutanud, nähtub, et Clinton ei suhtunud Lewinskysse nii utilitaarselt. Paiguti meenutas nende vahekord trubaduuri ja daami vahelisi suhteid, mis on väga normaalne suhe, kui see pikaaegselt ei kesta.
Arutades eestlaste tööviljakuse üle ei saa ma aru, miks rõhutatakse asjaolu, et eesti tööline kodu- või välismaal on märksa vähem tööviljakas kui luksemburglane, taanlane või austerlane. Miks räägime üldse töölisest, kui probleem algab Eesti riigiametitest, saab hakatuse Kaitseministeeriumi avalike suhete osakonnast, kelle töötajad võivad küll olla hirmus targad, aga eelistavad sündmuste piilumise asemel filosoofilist leppimist: „Ei tea me seda, ja ei saa iial teada.“ Miks küll?
