Aarne Ruben: Nahatäis homoseksuaalsuses kahtlemise eest
Asuti keelt poliitkorrektsemaks ümber tegema, ilmusid gay-romaanid ja arutati hoogsalt seeüle, kes on kapis ja kes sealt väljas. Eestlased said osa Euroopas levivast vasakliberalistlikust diskursusest.
Kui meil toimus esimene gay-paraad, tekkis sotsiaalsesse mõjuvälja ka teine omapärane rühm – homofoobid. Nad leiutasid mõiste „kristlikud pereväärtused“, ajasid oma pead paljaks ja läksid gayparaadile rinnutsi vastu. Asuti hoogsalt paljastama homoliikumise telgitaguseid, nimetati end parempoolseteks ja asutati isegi Terve Mõistuse Sündikaat! Martin Helme otsis Euroopast välja hoiatavaid näiteid selle kohta, kuidas homod on kohtutes ja teistes avalikes kohtades heteroid diskrimineerinud. Ta leidis, et kui asjad nii edasi lähevad, et ka meil lubatakse ellu viia partnerlusseadust, siis hakkavad gay-aktivistid ka meil võitma kohtuprotsesse tegelaste üle, kes on julgenud näiteks tsiteerida piibli homoseksuaalsuse-vastaseid seisukohti.
Kõige enam rääkisid homode vastased pärakust ja hoiatasid, et pärakut väärkasutada ei tohi.
Ootamatult aga tabas „terve mõistuse“ ja „pereväärtuste“ esindajaid tõsine šokk. Nimelt lakkasid homod end mingil perioodil afišeerimast, homoabielu nõudmisest loobuti ja seksuaalvähemuste hääl jõudis avalikkuse ette järjest harvemini. Ühiskond tervikuna tegeles järjest teravamaks muutuvate sotsiaalprobleemidega, psühholoogilised küsimused jäid tagaplaanile.
See oli tüüpolukord kiriku ehitamisest keset küla: üks vaenutsev pool loobub kemplusest ja tõmbub tagasi. Võitu ega kaotust siin otseselt ei ole, lihtsalt väärtused on teisenenud. Rahvas veendus asjaolus, et ei ole mingit homode maailmavallutamisplaani ja päraku kaudu sigimist keegi propageerida ei kavatse.
Terve Mõistuse Sündikaat muutus nüüd Nõutu Mõistuse Sündikaadiks. Kuidas nad julgevad, käis ilmselt läbi nii mõnegi pereväärtuste kandja aju! Parempoolsed tundsid end petetuina ja altveetuina.
„Tervet mõistust“ tabas ühtäkki identiteedikriis, mida hästi väljendab religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaare kirjutis 3. juuni Delfis „Homoideoloogiast parempoolse pilguga“. Juba esimeses lauses määratleb studioosuse mütsiga lugupeetud teadlane selle, mis tal vaja on: „Tänapäeval toimub Õhtumaal homoseksuaalsusega seotud ideoloogiline võitlus.“ Seega: vaja on võitlust, vaenlase kuju, sest võitlev homofoob ei saa eksisteerida ilma võitleva homoseksuaalita. Kui viimane loobub oma ideid propageerimast, üritab vihkaja sellegi poolest konflikti leeki jõus hoida, sest vajaduseks on leere võtta ja võitlevalt grupeeruda. See on ürgne mitteteadvuslik vajadus.
Vihkaja tegutseb õilsate ideede sildi all. Et eesti rahvas on isegi väike ja homoideoloogia levimist ei saa lubada. Leetsaar paneb ka ajalukku valed rõhud, väites: „Sellest, missuguse ideoloogilise surve tulemusena arvati 1973. aastal homoseksualism psüühikahäirete loetelust välja, annab ülevaate R. Bayeri raamat “Homoseksuaalsus ja Ameerika psüühiaatria” (1987).“
Kui vaadata tagasi 1973. aastasse, veendume, et mingit ideoloogilist survet ei olnud. Tegemist oli arstide konsiiliumiga, kes langetas puht erialase otsuse. Kes on vaimuhaige? Kas juhuslikult või oma tööülesannete tõttu olen oma elus suhelnud mitme inimesega, kelle suhtes on arstid langetanud otsuse, et tegu ei ole vaimselt terve inimesega. Kui välja arvata üks erand mu tutvusringkonnast, kelle puhul talle pandud skisofreenia diagnoos ei ole ilmselt tõepärane, on kõik skisod ühe mütsiga löödud. Nad käivad välja mingi kinnisidee, mis on sündinud reakodanikule raskest mõistetavast luulust – meenutagem Jaspersit, kelle põhiseisukoht psühhiaatrias oli, et luul ei peegelda reaalsust mitte mingil määral. Kui sa julged selles luulus veidikenegi kahelda, siis muutub skiso sinu verivaenlaseks. Ta käib sul järel nagu andunud fänn, kuid ta ei kiida sind, vaid mõnitab, hurjutab, alandab. Kõik sellepärast, et sa ei ole tema kinnisideed taevani kiitnud. Mida enam sa suhtled tõsiselt haige inimesega, seda rohkem saad mulje, et piir haige ja terve inimese vahel ei ole hägune – see on ülimalt terav ja selge.
Seega: homoseksuaalsust vaimuhaigusega võrrelda ei saa. Nad on nagu laevamudelistid noorte huvikeskusest – lihtsalt sarnaste huvidega inimesed käivad koos. Mind ei ole homod kuidagi seganud. Muidugi, seltskondlikus konversatsioonis homoga võib kohata huvitavaid asju. Tihtipeale toimub veendunud homo kõnepruugis repressioon, mida Freud pidas neurootiliste kaitsete hulka kuuluvaks: „Ega sa ei kahtle selles, et ma olen gei? No saad aru, meie elame niiviisi, seda elustiili muuta ei saa. Mul on samast soost elukaaslane, saad aru? Kas sa ikka mõistsid seda praegu, et naised mind üldse ei huvita?“ Inimese identiteedivajadus on sel juhtumil niivõrd tugev, et ta tegeleb ainuüksi sellega, sulgedes end kõigi teiste maailma väärtuste ees ja uskudes, et see kaasvestlejat hirmsasti huvitab. See ei ole vaimuhaigus, see on vajadus ikka tingimata kuhugi kuuluda, olemuselt kindlasti neurootilist laadi ja saanud alguse kauges lapsepõlves.
Seksuaalvähemuste maailmas juhtub sedavõrd veidraid asju, et kui mõni ürghõimu esindaja sellest oma lastelastele lõkke ääres kõneleks, siis minestaks ära kogu suguharu. „Seksi ja linna“ staar Cynthia Nixon elab koos ühe väga meest meenutava lesbinaisega. Paar aastat tagasi võisime lugeda uudist, et Cynthia ostis oma elukaaslasele kingad ja sooritas ostu... naiste kingapoes. Seega sai naiste kingad kingituseks isik, kes on küll bioloogiliselt emane, kuid ei soovi olla naine mitte ühelgi määral. Elukaaslane viskas kingad tagasi ja hakkas Cynthiat peksma. Kui tavalisele mehele kinkida naiste kingad, siis kehitab ta lihtsalt õlgu: ta on niigi mees ja tal ei ole vaja oma mehelikkust tõestada. Kes aga ei ole mees, kuid tahab olla mees, muutub identiteediküsimustes alati üliagressiivseks: kuidas sa julged minus kahelda!
Seega on homonduses nii palju ollatahtmise maailma, et taas tuleb meelde dr Arthur Janovi väide, et terve inimene ei taha olla, ta on. Ta ei saa aru, miks peaks ennast punnitama, upitama ja tingimata ära sildistama, sest elu sooritustega saab ta hakkama loomulikult. Tõnu Leetsaar jätkab: „Homosaite külastades leidsin, et homod peavad ise homofoobia sildi elujõulisust üheks oma suuremaks võiduks.“ Tähendab, kusagil on keegi inimene, teadusemees, kes uurib homosaite, loeb ja registreerib neid, mõtleb välja uusi nippe võitluses homoideoloogia levitajatega, uurib ja puurib vastasleeri seisukohti, lootes neil selja prügiseks teha. Ta nimetab seda parempoolsuseks, ehkki parempoolsus on hoopis teine asi ja on majandusteaduslik mõiste. Kas ta öösel ikka magada saab? Arvestades asjaolu, et ta on tudengi mütsiga, võib arvata, et saab küll, sest studioosuse-härradel on harilikult hea uni.
Võrdluseks võib tuua mõne teise kinnisidee, näiteks Savisaare vihkamise. Mõne inimesega kohe ei saa kõnelda, ta oskab oma jutu viia ikka selleni, et ta vihkab ühte poliitikut. Need, kes sel kohal seltskonnas lihtsalt õlgu kehitavad, elavad rõõmsasti edasi, fundamentalist aga satub ravile, sest lõpuks hakkab talle kogu maailm tunduma Savisaare agentidena.
Veendunud homoga suhelda on hoopis lihtsam kui veendunud antihomoga. Antihomod määrivad oma fundamentalismi sulle pähe, aga homo ei tule sind ära keerama. Muidugi, ta võib sind kolkida, kui sa talle valed kingad kingid, aga mõistlik inimene ei lähe sellisele iial midagi kinkima. Nii jääb ka keretäiest ilma.
