Aarne Ruben: Mis juhtub, kui lüüa võõrast last?
Kui läksin kooli, siis hoiatati mind, et poisid klativad omavahel arveid kogu aeg ja et isa ega ema saa seejuures vahele astuda. Mõnda aega tagasi võttis üks teatav kindral nõuks glasseekinnas käest heita ja lahtise käega põrutada ühele kiusajale.
Kuidas õieti tekivad memmekad? Vastuse sellele saame Vene ajaloofilmist „1612“. Tsareevitš Godunov elab tsaaride maalinnas, ta on umbes 16 aastat vana ja igal hommikul peab ta mõõgavõitlust ühe endast poole väiksema poisiga, kelle nimeks Andrei. Ja kes pealegi on holopi poeg.
Erinevalt tsaaripojast õpib Andrei suurepäraselt võitlusvõtteid ja paneb võitluse käigus suuremale poisile mõõga kõri peale. Aga vene pärimuses on tsaaripojad puutumatud, täiskasvanud astuvad kohe vahele ja vehklemisharjutust läbi viiv vanataat lubab üleannetu Andrei sellise võtte eest veriseks peksta.
Holopi pisikesel pojal on lubatud küll olla poksikotiks, kuid pole lubatud võita. Nii tekib noores valitsejas uskumus, et pole olukorda, millest täiskasvanud teda ei päästaks.
Saabub aga aeg, mil poolakas saabub maale ja ründab ka tsaarilinna. Poola vojevood lööb Godunovi vehklemisõpetaja ühe raksuga maha ja surub ka noorukist Godunovi nurka. „Sa ei saa mind tappa, ma olen tsaar!“ ahastab nooruk ja taganeb end kaitsmata, üksnes mõõka käes hoides. Ta ei suuda uskuda oma silmi, et lõpuks on kätte jõudnud aeg, mil täiskasvanute kaitsev käsi teda enam püsti ei hoia. „Olid tsaar!“ lömastab vojevood saapakannaga tema kõri. Aga Andreist, keda kunagi ei lubatud võita, saab kogu Venemaa päästja, kes kord tapab ka sellesama vojevoodi.
Memmekatena lõpetavad kõik, kes „lahinguväljal“ autoriteetse isa selja taha poevad.
Nüüd nägime, mis juhtus, kui ühe väga lugupeetud inimese poeg sattus kiusamise alla. Kiusav lapsjõhkard ei allu kellelegi ja saab aru vaid ähvardustest. Aga kas on täiskasvanul soliidne teda lüüa? Mitte põrmugi.
Kas keskaegsed rüütlid, suured tugevad mehed, lõid 9-aastast paaži, kes õppis alles rüütlikunsti esimesi tõdesid? Ei. Või kas Sparta täiskasvanud sõjamehed lõid agoogi, kes alles äsja võetud meeste sõjalaagrisse? Ei, nad pidasid end tema jaoks liiga kõrgeks. Õpilast lõid alati teise järgu mehed, kloostrites tegid seda lihtmungad-õpetajad, keskaja mõistes selliseisuses, kes alles ise välja kasvanud õpilase staatusest, aga mitte kunagi näiteks Bernard Clairvaux´st.
Tahan öelda, et koolikiusamise probleemi ei saa lahendada isa selja taha pugedes. Nii kasvatame inimesi, kes jäävadki lootma kõrgemate autoriteetide toele. Paraku on elu selline, et autoriteedid on võimelised aitama vaid kaudselt. Aita ennast ise ja siis aitab sind ka autoriteet.
Kui mina veel väike olin, naljatasid lapsed sageli küla liivakasti serval: „Minu isa on miilits ja alles näitab sulle!“ — „Aga minu isa on julgeolek ja meil on kodus alati julge olek!“ — „Aga minu isal on kodus tank!“ Ent kõik juuresviibijad said aru, et need on naljad ja ütlemiste kood on mänguline. Keegi ei mõelnudki tegelikult oma isa kutsuda liivakasti servale väikeste „tatikatega“ arveid õiendama, sest see oleks olnud jube blamaaž. Niimoodi toiminud laps oleks olnud hiljem kohutavalt allalastu. Kiusamine pärast isa sekkumist sageneb ja hoogustub, sest isaga ükski laps võidelda ei jõua.
Kui isa sekkub autoriteetsete sõnadega, tekitab ta laste kambas respekti. Ja on arusaamatu, kuidas Martin Helme, kes pooldab pedagoogikas vähepaindlikku lähenemist, seda ei mõista.
Ise õpetaja olles olen kokku puutunud lastega, kel puudub igasugune tahe sind mõista, sinuga mingeid kokkuleppeid sõlmida. Sa üritad temaga rääkida, kuid see on nagu herneste vastu seina viskamine. Olen õpetanud pisikeses maakoolis ja suures linnakoolis ning veendunud, et seal on oluline vahe. Väikese külakooli last saab korraks ümber veenda, sa kõneled temaga, te lähete rahus lahku ja ta näib kõigest aru saavat. Ja kuigi käitub ta järgmisel korral taas valesti, on midagi talle siiski pärale jõudnud.
Koolis, mis asub keset linna ja püüdleb juba eliitkooli staadiumisse, on asi teisiti. Sealne õpilane on mõistmiseks liiga enesekindel ja lähtub printsiibist „Käsi peseb kätt“. Kui ta leiab, et õpetaja on talle piisavalt andnud, siis on ta sinu suhtes lojaalne ja temaga on kõik korras. Tema halle juukseid ei tekita. Ta tasub oma truudusega õpetaja truudusele nagu vasall. Kui mõni õpilane aga leiab, et õpetaja on talle teadmisi või õiglast käitumist võlgu, siis ta ignoreerib igasugust õpetamist ja ülbitseb. Tagantjärgi tänan õnne, et mina ise ei õppinud üheski eliitkoolis! Ma ei ole eliit, kuid mul õnnestus jääda inimeseks.
Täiskasvanute ilmumisel laste jõuku peab tekkima selline nähtus, mida kummalisel kombel nii tänapäeva inglise keeles kui Chretien de Troyes´ vanaprantsuskeelsete lugude esimestes tõlgetes ja mugandustes nimetatakse distinction. See tähendab: sinu pilk on ainitine ja su näos ei liigu ükski lihas. Väärikalt tõstad sa käe ja näitad õpilastele, mis tuleb teha. Käsu juurde, mis tuleb teha, tuuakse prerogatiiv: see käsk tuleb täita vastuvaidlematult!
