Juba sel ajal, kui Juku-Kalle Raid Pussy Rioti kaitseks von Krahlis toetuskontserdi korraldas ja meie president sel osales, sai selgeks, et plikade väljaastumine on väga sügava ajaloolise tagapõhjaga. Olgu peale, et Putin on oma maine hoidmiseks palunud plikadele võimalikult leebet karistust, kuid probleemid, mida Pussy Riot tõstatas, on põhimõttelise tähtsusega.
Läbi aegade on kiriku paragrahvide murdmise eest karistanud kirik. Kiisumässulaste punkpalve on käsitletav religioosse ekstaasi võtmes ja kui keegi ütleb, et kirikus ei ole kunagi kareldud, võimu vastu lauldud ega ka maske kantud, eksib see sügavasti. Ja kui veel mõni nendest neidudest oli üliõpilane, siis üliõpilasriik on ju alati olnud kiriku isaliku kaitse all. Universitas tähendab kõiksus; kirik on ka omamoodi kõiksus ning keskajal ja hiljemgi andis kirik andeks kõik patud, mida tegi see universitase esindaja: kas laamendas või solvas kedagi.
Kuhu me siis tõmbame piiri, mis on kiriku jaoks kuritegu ja mis mitte? Kui kirikus laulmine ja tantsimine on kuritegu, siis miks mitte kerjamine? Kirikureeglite vastu eksinud üliõpilasele saab kirikul olla vaid üks karistus: sel päeval teda mitte enam kirikusse lubada. Pussy Rioti kõige õiglasem karistus olnuks auväärt kirikuteenri manitsus: „Tüdrukud, täna ärge enam kirikusse tulge, meil on teist kõrini.“
Jumalaga tohib alati intiimselt kõnelda!
Minul on kõrini mõnede kaasmaalaste rumalusest. Nii kirjutab ajaleht Kesknädal oma juhtkirjas 8.VIII: „Väikese skandaali põhjustas ka president T. H. Ilves, kes osales skandaalse ansambli toetamise üritusel Tallinnas Von Krahli teatris, kuid pidi pärast Eesti vaimulikkonna nördimusavaldust siiski teatama, et ei kiida heaks kiriku kasutamist protestipaigana.“ Tegemist ei olnud ju protestiga, vaid kirikus esitatud palvega. Ja kui keegi arvab, et palves ei tohi kasutada sõna „sitt“, siis on ajaloo tundmises midagi väga viltu. Tohib, Jumalaga tohib alati intiimselt kõnelda! Quapropter et ventrem meum purgabo et Deum laudabo. Deus enim non nisi sordes vitiorum abhorret, leidsid Cluny mungad. (Tõlge: Isegi oma kõhutuule puhumisega puhastun ja Jumalat kiidan. Ega Jumal sittagi ära ei tõuka.) Suuri tõdesid jõuab meieni vanade katedraalide vaikusest ja kõrgskolastika emalikust rüpest.
T. H. Ilves ja Kesknädal (või ka mõni teine ajaleht) ei ole oma vaidluses võrdsed partnerid, sest Ilvesel on nõuandjad ja ajalehtedel neid ei ole. Aga Pussy Rioti küsimuse tõstis taas üles Linnar Priimägi oma 13. augustil ilmunud Delfi arvamusloos „Kas Eestis valitseb revolutsiooniline situatsioon?“Autor tõstab oma kirjatükis üles väga huvitava küsimuse: kas Moskvas kiisude mässu tagajärjel avardunud revolutsioonimõtlemine jõuab ka meile? Kirjatöös on palju asju, millele tahaks kohe vastu vaielda.
Klassikaline käsitlus revolutsioonidest valgustab meid, et revolutsioon on terav vastuolu eri klasside vahel, seejuures paneb kodanlus toime kodanliku ja töölisklass proletaarse revolutsiooni. Eestis ei pea ükski klass teist teenima, ei ole pearaha, kümnist ega esimese öö õigust, aga hästi elavad siin vaid poliitikud ja sulid. Ka oma juhte valides ei ole eestlasel alternatiivi: kui praegune juhtiv klann, kes tassib kilekottides parteikontorisse sularaha ei meeldi, siis valitakse kohe teine, see klann, kes öösel märgistab linnas bussirajad autode eemalhoidmiseks ja järgmisel hommikul sõidab seal kohe ise oma mersuga. Rahval jääb õigus valida, aga poliitik teenib.
Ei saa ühte patta panna Gruusia, Ukraina, Iraagi, Afganistani, Egiptuse, Liibüa ja Süüria mässusid, nagu seda teeb Linnar Priimägi. Kui tuua ühisnimetajaks, et kõik selle on initsieerinud USA, siis nii see ei ole. Oranži „revolutsiooni“ puhul oli USA sekkumine minimaalne ja oranži riigipöörde jõu Ukrainas tingis äärmiselt tugeva ukraina natsionalismi olemasolu Lääne-Ukrainas lausa sajandite vältel. Ameeriklased püüavad sellistes sündmustes tihti sündmuseid oma kontrolli all hoida, nagu meiegi puhul, kui nad ei hakanud meie „revolutsiooni“ lõkkele puhuma, vaid manitsesid meid mitte Gorbatšovi paati kõigutama. Igal pool maailmas ei saa näha onu Sami karvast kätt.
Eesti rahvas maksaks makse palju rohkem, kui temaga ainult arusaadavalt räägitaks
Nagu teisteski sedalaadi kirjatöödes kombeks, näeb L. Priimägi eestlaste mässumeele pidurdumist selles, et Reformierakond võltsis väidetavalt e-valimisi. Nagu teadlased ütlevad, see asjaolu ei ole fakt, sest pole tõendeid, et keegi oleks e-valimiste arvutiprogrammi sekkunud väljast, ega saa ka kindlalt ütelda, et see nii ei olnud.
Reformierakonna edu põhjus on hoopis mujal. Reformil ei ole vajadust valimissedeleid võltsida, sest neid valitakse niigi, viimane kord valiti neid ilma ühegi valimislubaduseta, üksnes kinnitusel „Võid kindel olla!“ Neil õnnestuvad valimised, sest Eestis puudub tõsiselt võetav opositsioon. Keskerakonna juht on käinud korduvalt Moskvas „läbirääkimistel“ Välisminnile aru andmata ja on üksnes sellepärast mängust väljas – neid olukordi kardab eestlane pärast 1940. aasta augustit kõige rohkem. Sven Mikser võib olla küll väga tark, aga ta on liiga erudeeritud ja räägib rahvale vähe arusaadavat keelt. Eesti rahvas on vananemas ja vana inimene tahab, et temaga ilusasti räägitakse, et kõik puust ja punaseks tehakse.
On rumal jutt, et sotse valitakse vähe sellepärast, et nemad tahavad tõsta makse. Eesti rahvas maksaks ka makse palju rohkem, kui temaga ainult arusaadavalt räägitaks! Ja tulebki välja, et maarahvale meeldivad näiteks sellised laused: „Meie peaminister Ansip on Euroopas nii mõjuvõimas, et isegi Merkel valib ta oma lemmikuks lõunasöögipartneriks. Seal arutavad vägevad mees ja naine väga mõjuvõimsaid asju, mida meie peakesed ei võta.“
