Aarne Ruben: Mahajäetud majad ja aknapesuvedeliku pudelid — kas see on kultuur?
Näiteks „Mitu aastat kestis saja-aastane sõda?“ või „Kas seda kaunist mürsukesta võib kasutada lillevaasina?“
Heade ajaloolaste asi on uurida ajalugu, selleks on ta ellu kutsutud. Terve põlvkond on kasvanud dr Vahtre „Koduloo“ sarja hurmavas pingeväljas, ammutanud sealt palju sellist, mida varem ei teatud. On otse andekate eestlaste väärt ajuaine raiskamine anda Lauri Vahtrele võimalusi organiseerida näiteks ajakirjanike reisusid mingitele polügoonidele. Mis töö see ka on? Sellist „tööd“ teevad harilikult hoopis teised inimesed. Kas meil ajaloopõllul on vähe avastamist? Ei, palju on! Kas te kujutate ette, et teised meie tippajaloolased, näiteks Magnus Ilmjärv või Jaak Valge läheksid selliste liistude juurde, mis neile ei kuulu?
Töiste konkursside mõte hakkab ära kaduma. Õiged kaadrikonkursid toimuvad veel vaid erasektoris, kus ei ole kuskilt võtta alati toetavat ja poliitikute kõiki tujusid rahuldavat maksumaksja raha. Need aga tekitavad ennatlikke küsimusi konkursside läbiviijate poolt.
Näiteks ei ole tarvis Evelyn Sepalt Tallinn 2011 sihtasutuse juhi konkursi vestlusvoorus küsida, mida teab tema ehituse planeerimisest. Miks peaks Evelyn Sepp midagi teadma ehituse planeerimisest? Ta teab seda, kuidas õigeid suhteid luua, kelle poole tuleks pöörduda selleks, et mingi tulus ametikoht saada.
Hiljaaegu käisin läbi paljuvaieldud kultuurikilomeetri Põhja-Tallinnas. Ja nägin lõpuks ka kuulsat Kultuurikatelt. Kultuurikatel on mahajäetud tehasehoone umbes selles piirkonnas, kus 1905. aastal asus gaasivabrik. Kas mahajäetud majad ongi siis meie kultuur?
Mis on kultuur roomlase või mõne teise maailmalinna asuka silmis? Kindlasti nimetaksid nad Panteoni või mõnda massiivsete marmorsammastega hoonet, kas Bernini baldahhiini või veel midagi ses laadis. Kuhu on kuldsete tähtedega kirjutatud ROMA CAPVT MVNDI või mõni teine terane ütlemine.
Kultuur — need on maast laeni kerkivad freskod, mis on nii võimsad, et kodanik hakkab nende läheduses end tundma ebamugavalt. Nagu Anita ja Marcello pärast meeletuid kunstielamusi Roomas filmis „Magus elu“, kui naine Trevi purskkaevus päris: „Kes ma olen?“ Tõeline kunstielamus sunnibki unustama inimese nime ja ameti, isegi selle, kas ta palk on kolm tuhat või nelisada eurot.
On imelik, et tallinlased peavad ülal sellist armetut paika. Märkasin kultuurikilomeetril ka aknapesuvedeliku tühje pudeleid — kas see on siis kultuur? Parem mitte teha niisugust kultuurikilomeetrit, vaid võtta eeskuju Mussolini tarkadest arhitektuuriplaanidest Rooma uulitsa Via dei Conciliazione väljaarendamiseks.
Kultuurikilomeeter peaks sädelema imperiaalsest hiilgusest. See oleks meie Via Fori Imperiali. Selle väljaarendaja leidmiseks tuleks korraldada ikka sisuline konkurss. Teekattel olgu dolomiitplaadid, kindlasti kahekordistada laternapostide arvu, laternad olgu vasest ja kujutagu kotkaid, madusid või muud augustuslikku vägevust.
Kultuurikilomeetril olgu viiteid ka linna perpetuaalsele olekule: linn on igavene, kuni ta ei ole hävitatud lõplikult, vundamentideni. Sellepärast peaksid meie uuel imperiaalselt kultuurikilomeetril olema näiteks marmorist cupidod seinaorvades, suus reproduktorid, kust õigel hetkel hoiatatakse pommitamise eest. Mõelda tuleb suurelt.
