Aarne Ruben: Lillad pataljonid

Homod korraldavad uulitsa peal paraadi ja nimetavad seda Geiuhkuseks (Gay Pride). Sellega demonstreerivad nad minu arust, et ühiskonnas ei pea kõik olema ühesugused. Selle eest kiitus. Kole küll, kui oleksime kõik ühesugused häguste pilkudega mutandid, mõtleme samu mõtteid, astume kõik ühte jalga nagu sõjaväes.

Alternatiiv ja valikuvabadus peavad jääma, seda õpetavad meile ka paraadi korraldajad. Nagu ütleb peategelane väga heast filmist, mida enamik teab: “Miks ei võiks olla eriline? Miks peavad kõigil olema ühesugused mütsid, millel on vaat sihuke kaardus nokk?” Tõepoolest, me ei taha muutuda kivinenud väärtustega rullnokkadeks, peame aru saama, et meie kõrval on ka teistsugust mõtteviisi, väljendugu see siis religioosselt, seksuaalselt või filosoofiliselt.

Ma ei tunne homomaailma subkultuure, kuid seal paistab muu hulgas olema ka seltskond, keda huvitab see, et teema ikka pidevalt meedias püsiks. Väga hea moodus selleks on kõnelda “seadustatud kooselust”. See tähendab, et kui inimesed elavad koos, siis saab üks teisele vara pärandada, kui temaga midagi juhtuma peaks. See tähendab, et kõneldakse sellest, mis juba niigi toimib: kodanik võib testamendi ka praegu teha ükskõik kelle nimele. Kui mr X surema hakkab, siis võib ta pärandada oma varanduse lastekodule, ilma et peaks selle lastekoduga abielus olema — elementaarne.

Psühholoogid võiksid homomarsis näha ka teatavat provokatiivsust. Nad ei marsi ju kuskil metsa ääres, vaid läbi vanalinna. Inimesi on igasuguseid, ja selge see, et leidub ka madalalaubalisi, kes marssijaid esimesena kätte sattuvate esemetega pilluvad, seksuaalvähemuslased on sellega arvestanud. Möödunud aastal oli ajakirjandusest lugeda, et keegi daam viskas neid kurgi või tomatiga või mis see oli — ja kui korrakaitsjad teda takistasid, siis ähvardas ta hoopis Kreekasse kolida — eemale sellest “barbaarsusest”, kus ei lubata inimesi asjadega loopida.

Tuline geientusiast ei saa üldiselt läbi ilma homofoobist ekstremistita, samuti nagu põhimõttekindla palvevenna elu muutub mõttetuks, kui antipalvevennad teda taga ei kiusaks. Kui maailmast õnnestuks kuidagi ära kaotada homofoobia, siis lakkaksid paljud homod olemast homod — nii selgubki, et nende väljakutsuv seksuaalsus oli lihtsalt provotseeriv poos, vajadus vastanduda ja kedagi vihata. Vana hea Freud nimetas seda asendustegevuseks. Üks võitlev homo vajab võitlevat homofoobi nagu õhku.

Ei ole õige vihata kedagi selle pärast, et ta armastab omasoolist. Kui aga homo- või lesbipaar sooviks kedagi lapsendada, kasutades selleks kellegi „doonorema“ abi, siis peab ühiskond sekkuma. Seda ei tohi ilmaski lubada. Väikelaps on programmeeritud ema ja isa olemasolule: kui selles konfiguratsioonis läheb midagi viltu, siis kannatab ta jätkuvat valu.

Autoriteetne dr Lynda Pruett Yale´i ülikoolist sedastab: “Kaheksandaks nädalaks suudavad lapsed eristada isalikku ja emalikku kohtlemisstiili. /---/ Kui lastele lähenes nende ema, siis nende südame löögisagedus ja hingamine aeglustusid, nad lõdvestasid oma õlad ja langetasid silmalaud (ahh… ema). Kui lähenes isa, siis laste südame löögisagedus ja hingamine kiirenesid, õlad tõusid üles, silmad laienesid ja muutusid selgeks (isa on siin, aeg lõbutseda!).”

„Hoolitsev“ ühest ja samast soost paar teeb lapsele korvamatu karuteene, sest ta ei suuda imiteerida ei isalikku ega emalikku kohtlemisstiili. Laps, olgu ta või kaheksanädalane, ei ole Pruetti õpetuse järgi nii rumal, et ei saaks aru, missugused on isa või ema käed, kes teda puudutavad. Homode adopteeritud laps on sisuliselt orb. Võib küll kõnelda kõrgelennulisi sõnu poliitilisest korrektsusest, aga väikelaps ei taha sellest midagi teada: tal on lihtsalt vaja isa ja ema.

Teadagi, et nii mõnedki ajaloo suurkujud on olnud homod. Kuid paljud müüdid on tekkinud ka valekuuldustest. „Homoikoon“ Oscar Wilde´i elu põhisisuks oli tegelikult ühe naise kirglik armastamine.

Ei tea kust on tekkinud ka müüt, nagu olnuks vanade hellenite kultuur eriliselt homosõbralik. Vana-Kreeka kultuur ei olnud üldse homosõbralik. Avaliku homo Aleksander Suure mõistis ta oma ema hukka kui „põlastusväärse“. Kahe võrdse sotsiaalse staatusega mehe armastajapaariks hakkamine oli sotsiaalselt taunitav, väidavad armastuse ajaloo uurijad; antiikkreeka kirjandusest on teada vaid neli sellist paari alates Achilleusest ja Patroklesest. Homoseksuaalsus oli ühiskondlik tabu seetõttu, et mitte keegi vabadest kodanikest ei olnud nõus hakkama passiivseks partneriks, küll aga võis passiivne partner olla naine, poiss, ori, vang, võõramaalane.

Niisugused on minu mõtted modernses maailmas, kus sallivus on muutunud normiks, kus liiguvad homod, homofoobid, pedofiilid ja kõik ülejäänud.