Aarne Ruben: Kursk läheb põhja
Saade “Selgeltnägijate tuleproov” on tegelikult tõestanud, et on võimalik näha ka inimvõimete taha. Maag Sergei on ära öelnud kellegi surma põhjuse, on näinud, et isikul, kes hauas lamab, ei ole ühte käelaba – see peaks tõestama, et inimese sihid on kaugemal kui purelevate poliitbroilerite küüned.
Maag Sergei nägemus tähendab tegelikult traditsioonilise skeptilise maailmapildi kokkuvarisemist. On olnud huvitav jälgida selgeltnägijate ja skeptikute dialoogi – teatavasti on Eesti skeptikud meie maagidele esitanud isegi väljakutse, millegi tagant nägemise eest on pakutud isegi suurt rahalist preemiat. Pärast seda aga, kui hakkaja noormees Sergei on tuvastanud iseärasused keha juures, mis asub temast mitu meetrit allpool maapinnas, on skeptikud selles osas kuidagi imelikult vaikseks jäänud. Seda vaikust tasuks kommenteerida. Midagi on eestlase maailmapildis murdunud. Pärast seda saadet on meil midagi, mida enne ei olnud.
Nende asjade üle ei maksa naerda, tasuks arvestada asjade kaugemaid, filosoofilisi taustu ja läheneda objektile nõnda nagu seda soovitas akadeemik Gustav Naan – igakülgselt vaagides, kõiki taustu arvestades. Froneetiliselt, sest just fronees on võime langetada eelarvamustevabu otsuseid. Fronees sisaldab ka teadmist mitteteadmisest ja on Naani arvates teaduslik-tehnilise revolutsiooni üks eeldusi.
Kuidas õieti toimub Sergei selgeltnägemine?
Lähenegem sellelegi froneetiliselt, eelarvamustevabalt. Selgeltnägijad arutavad kellegi lahkunu saatuse üle, lahkunust ei teata algul midagi. Isegi haud on valge linaga kinni kaetud. Aga arutelu toimub lahkunu sugulaste ja sõprade ringis, igaüks on eluliselt huvitatud “tõe” teada saamisest ja pilgud räägivad selget keelt. Iga maagi sõna kajab omaste miimikas ja silmavaates vastu.
Aga Sergei on väga peen psühholoog. Enda ümber on ta ehitanud kaitsemüüri – ta on isiksus, kes väljendab seisukohti, aga nende põhjal teda ennast rünnata ei saa. Tõenäoliselt on siiski keegi midagi maininud, öelnud näiteks “plahvatus”, kas või poolihääli. Või andnud kogemata sinna suunava kaudse vihje. Ja plahvatusest on juba lihtne induktiivselt tuletada, et lahkunul hauas ei ole ühte käelaba.
Hauataguste asjade mainimisega on kogu ümbruskond absoluutsesse transsi viidud. Nüüd jälgitakse Sergeid juba andunult, riputakse pilkudega tema küljes. Segadusse sattunud inimene aga annab oma mõtteid igal sammul ära, kõike edasist on peenel psühholoogil juba lihtne tuletada.
Psühholoogia mängib selgeltnägemise juures tuntavat rolli, kuid teaduslikult on siiski võimatu öelda, nagu poleks ühel inimesel võimalust öelda teise kohta midagi olulist, kui kasutada Kanti terminit, puhta kaemuse läbi. Selgeltnägemine võib olla lihtsalt olemas. Inimese ajul on liiga palju ressurssi, nii paljuga ei ole isegi midagi peale hakata. Samas on kummaline, et paar tuhat aastat ei ole inimpsühholoogiasse toonud mingeid muutusi. Jeesuse-aegne inimene valdas võrdselt meiega metatasandi abstraktsioone ja sümbolkeelt. Võib-olla on see ka tõestuseks, et meie tsivilisatsioon ei ole põhimõtteliselt valmis laienema. Või on inimese mõistus üldiselt väga konservatiivne, on valmis küll otsima seesmisi ressursse, ent mitte minema oma piiridest kaugemale?
Näitleja Vjatšeslav Tihhonov, Stirlitzi kehastaja, tundis ennast pärast oma suure sõbra Juri Gagarini surma halvasti ja läks Bulgaaria maailmakuulsa selgeltnägija Vanga juurde. Vanga oli pime eideke, kelle ennustuste üle on palju vaieldud (“Kursk läheb põhja” jt kuulsad fraasid). Tihhonov küsis Vangalt, mis ta peab tegema. Vanga palus näitlejal eemalduda, “sest ta ei ole veel saanud signaali”. Mõne aja pärast näitleja naasis. Siis karjus pime eideke:
“Miks teie, Tihhonov, ei täitnud oma parima sõbra Juri Gagarini viimast soovi? Minnes oma viimasele lennule andis Gagarin teile raha ja palus osta oma mälestuseks äratuskella. Miks teie, Tihhonov, selle raha lihtsalt maha jõite?”
Tihhonov oli vapustatud – Vanga oli taas öelnud ühe tõe. Nn budilnik´ust (äratuskellast) olnud Gagariniga nende viimasel kohtumisel küll juttu, kuid otseselt seda osta ei palutud ja raha anti muuks otstarbeks. Ennustuse elemendid olid küll õiged, aga järjekord oli vale. Tegelikult läks Vanga suure riski peale: ta oleks võidud iga sekund jama ajamiselt paljastada. Hüpoteesid, kust Vanga selle võttis:
a) Tihhonovi olekus oli midagi, mis seostus äratusseisundiga, sellest loodi äratuskella metafoor; b) aeg oli üldiselt selline ärkajalik, äratuse idee oli n-ö õhus.
Viimane aeg on loobuda lamedast ainuteaduslikust maailmapildist. Kas see pole siis selgeltnägemine? On küll. Taas 1:0 sensitiividele. Nad on spetsialistid täppimineku asjus.
Kes lakkab kummardamast teadust puuslikuna, omandab teistsuguse maailmapildi. Asjad hakkavad tunduma hoopis teises valguses. Nüüd näeme me intuitsiooni, mis troonib paljude üksteisest tuletatud põhjuste ahela üle. Isegi Jumal ise ei ole kusagil täielikult välistatud. Ühe silmapilgu jooksul teeb Sergei aju paljusid operatsioone. Ta ei pöördu tagasi oma induktiivse ahela algusse. Aga kuidas ta seda teeb, on juba firmasaladus. Pigem kaldun siin uskuma imet kui ratsionaalset põhjendust.
