Aarne Ruben: Kristlust ei tasu karta
Meil on aga ühed eri liiki ateistid, kes kutsuvad ennast ka teise nimega – skeptikud. Ja nemad siis ütlevadki: paavst ärgu andku poisile musi! Nad peavad seda rõlgeks ja vastikuks. Kuid see pole nõidus ega pedofiilia – paavst õnnistab sedamoodi poissi. Ei tasu väga leili minna mõttest, et see on ahistamine, see on Luuka evangeeliumi tsiteerimine, milles isa annab kadunud pojale suud.
Praegu on terve hulk elualasid meestele suletud. Kui mõni neist julgeb end lasteaiakasvatajaks pakkuda, siis kardetakse kohe seda kõige hullemat. Samuti huvialaringide juhid, nende tausta kontrollitakse ka igakülgselt. Kõigest enam surutakse meestele – aga mitte ainult meestele, vaid ka naistele, kes mehi hindavad – peale sellist soorolli, et vaja oleks tegutseda ikkagi mehisel alal. Kes tugevaks loodud, mingu Soome ehitajaks. Ja paavsti maneeri peetakse häbituks nõrkuseks. Poisikeste musitamise asemel mingu parem rekkajuhiks...
Suudlus kirikus ei ole mitte niisama ilastamine. Õnnistussuudlusel on mitmekesine taust. Pühitsemiseta läbi musi ei möödunud keisrite kroonimised. Rahusuudlusega olid lepitanud teineteist Inglismaa kuningas Henry II (valitses 1154–1189) ja Canterbury peapiiskop Thomas Becket (ametis 1162–1170) ning Henry poeg Richard Lõvisüda (valitses 1189–1199) ja Becketi ametijärglane Püha Hugh Lincolnist (ametis 1186–1200).
„Väkk!“
Neis usulistes lepitustoimingutes ühinesid tülli pööranud ilmalik ja kiriklik võim. Toona kerkinud katedraalid on nende võimsate sündmuste tummad tunnistajad. Ja ei olnud pealiskaudset ateisti, kes oleks selle juures ütelnud „Väkk!“ Selle juured on siiski piiblis ja mitte pedofiilias.
7. sajandil kujunes maailmalinnas Roomas kombeks, et enamuse liturgia laulvatest osadest teevad ära kooripoisid. Ühtäkki sai kooripoisse Rooma küllaltki palju. Ka ajaloo kuulsaim paavst Gregorius Suur oli oma nooruses kooripoiss, just tema asutas Schola Cantorumi ehk Lauljate Kooli. Need hommikud, mil Castel Sant´Angelolt kõlas mõni hele koolitatud hääl, olid Roomas värskemad.
Nagu öeldud, on palju inimesi, kes märkavad kristluses üksnes halba. Kuidas aga hakkab praegu elu edasi kulgema sel kooripoisil, keda praegune paavst Benedictus XVI on sel kombel põsele või isegi suule suudelnud? Kas muutub ta sellest õnnetumaks või vaesemaks? Eks temaga läheb samamoodi nagu Gregorius I omal ajal läks, kelle kohta kirjutati: „Ta tundis ladina autoreid, loodusteadusi, matemaatikat, luulet ja muusikat. Ta õppis pidevalt, oli pühendunud pühakutele, seletas pühi miraakleid ja reliikviaid.“
Kaasaegne reliikvia on teadagi vabadus. Meil oli püha isa Vello Saloga sellest äsja juttu. Tema arvates on film „Viimne reliikvia“ allegooriline, see on mõistukõne põgenemisest, vasallitruudusest, vabadusest ja armastusest. Linateoses aset leidnud reliikviapurustamine ei tahtnud Salole, kes on Pirita kloostri vaimulik, küll mitte kuidagi meeldida.
Eks mõtteid tekki igasuguseid…
Salo ei soovitanud seda filmi usuvastases võtmes tõlgendada. Ta selgitas ka, et nunnad ei oleks hakanud sel kombel võõrastele röövlitele silma tegema, nagu seda filmis näha, sest nad olid tõotanud elu lõpuni olla Jeesuse Kristuse väljavalitud. Kas neil ei tekkinud mõtetki, pärisin mina. Ja kuulsin kuldseid sõnu: eks mõtteid või ju tekkida igasuguseid, kuid nunnasid proovitakse igal aastal - nii on neil võimalus iga teatud aja tagant taas vannet anda.
Teame ka hoopis teistsuguseid vagamehi. Nii mõnigi kord tuksub karmi mungakuue taga sünge torkevalmis pistoda ja mitte kõik kleerikute pilgud ei ole nii avalalt-ausalt maailma vaatavad nagu Lätteoru munk Töbikuuel. Vaimulikega toimunud pedofiiliaskandaale ei saa eitada, need on faktid, millega kirik on asunud tõsiselt võitlusse. Johannes Paulus II kuulutas poistepilastamise surmapatuks. Kiriku erinevatel tasemetel tegutsevad psühhiaatrid, kes tegutsevad päästeteenistuse põhimõttel: kihutavad vajadusel kohe välja, kui kusagilt väljakutse tuleb. Sel kombel ennetab tuleviku kirik ise kõiki kuritegusid, mis selle müüride vahel ette võivad tulla.
On inimloomuses süüdistada võõraid koolkondi (näiteks ristiusku) selles, mille kohta midagi ei teata. Kuid isa Vello Salol oli õigus, kui ta ütles, et võhiklus usuasjus maksab ennast kibedasti kätte.
