Aarne Ruben: Kirjanikule kuus 500 krooni

Kui kirjanike liidu esimees Karl Martin Sinijärv saatis mitmele ministeeriumile idee maksta kirjanike loomeliidu liikmetele igakuist nn kirjanikupalka ja väga kõvadele tegijatele korralikku eluaegset toetust, tekitas see auditooriumis segadust ja vääritimõistmist.

Mis, küsiti – kas nad tahavad oma grafomaanliku produktsiooni eest veel ka raha saada? Meie arvel reisida ja elada? Hea kirjutaja toitvat ennast ise ära. Millal on Jaan Kross ise käinud mingit stipendiumit küsimas? Lugejate armastus oli see, mis teda toitis...

Rasketel hetkedel hakkab proletariaat alati intelligentsi maapõhja vanduma. Seda aga hästi ei mäletata, kuidas Krossi fenomen tekkis. Kõigepealt paiskas repressiooniaparaat selle mehe kirjanikele ebaväärikatesse oludesse. Siis pidi ta end elatama tõlkimisega ja alles pärast seda, kui oli end kirjanikuna tõestanud, garanteeriti talle kõik keskendumisvõimalused. Tänu täielikule vaikusele, materiaalsele kindlustatusele ja muretusele homse päeva suhtes sündisid surematud ajaloolised romaanid, sai võimalikuks tohutu töö, mis eeldas ulatuslikke taustauuringuid.

Nõukaajal elas kirjanik hästi

Nõukogude ajal olid kirjanikud nii hästi kindlustatud rahvas, romaani honorari eest sai omale heal juhul juba maja osta. Sellest hoolimata peeti kõrvalt muidki ameteid. Vaino Vahing oli arst, Leo Metsar maaparandaja, Enn Vetemaa oli seotud teatri, Toomas Raudam filmi ja Juhan Smuul polaaruurimisega, Madis Kõiv oli filosoof ja Olev Remsu elatas end üksvahe isegi... loomade transportimisega.

Eelpool loetletud on kõik väga head kirjanikud. Võib ainult kujutella, millist tohutut elukogemust saab loomade transportimisega, milliseid inimtüüpe selle töö juures näeb! Ja loomatüüpe. Puurinurgas kisendab hüään, ühise köie otsas rühivad lambad, vagunipingil kössitab umbusklik kirgiis, loomade peremees... Tõepoolest, elukogemuseta ei saa kirjanikuks. Sulemehed ei pidanud oma töö kõrvalt muid ameteid mitte vaid äraelamise, vaid läbielamiste pärast.

Praegune riigikord ei liigita kirjamehi sootsiumi produktiivsete jõudude hulka ja äraelamiseks peavad nad tegema muud tööd. Kurb näide on Karl Ristikivi. Nõrga tervisega Ristikivi pidi omal hinge sees hoidmiseks töötama ametnikuna, aga samal ajal oli tal ka midagi tähtsat öelda. Need kaks elulainet kulutavat põhjakivi ta elule lõpu tegidki. Aga kui ühiskond oleks Ristikivile ainuüksi kirjutamise eest andnud kuningliku honorari, kas oleks ta siis veel midagi sellist suutnud?

Kas Hašek oleks kirjutanud „Švejki“, kui ta ei oleks rindel ja tagalas näinud näguripäevi? Kas Jack London oleks ikka olnud Jack London, kui ta kõnnumaal oma elu eest poleks võidelnud?

Kujutlegem, et nende meeste kaukad oleksid kohe alguses va „puru“ täis topitud. Selline asi oleks nende loominguallika kindlasti kokku sulatanud. Teadagi, Hiina keiser, kes sularasva joob ja kahe leopardinaha vahel magab, kirjandusgeenius ei ole.

Tuleb ka arvestada, et paljud andekad kirjanikud on labiilse närvisüsteemiga tundlikud inimesed. Mõni kirjanik võib töötada copywriter´ina, see on aga just valdkond, kust inimesi pidevalt vallandatakse. Samuti ajakirjandus. Sel kombel vallandatud tagasihoidlik kirjanik võib minna tööbörsile, liituda näiteks keevitajate kursustega, kuid kuidas ta ka ei püüaks, elukutselise keevitajaga ta ei võistle.

Tänane tööturg vajab lihtsat töölist

Mul on eilsest päevast samasugune näide tuua. Ajakirjandus oli välja reklaaminud keevitajate kursused, millele registreerimiseks peab tulema tööhõiveametisse ja astuma õppeklassi. „Ja teie eriala,“ küsis minult klassiuksel seisev range naisterahvas, tõenäoliselt ametnik. „Kirjandusteadus,“ vastasin mina. „Me vajame lihtsat inimest, lihtsat töölist,“ vastas ta eriliselt rõhutades ja sattus millegipärast ärevusse.

Need on päris needsamad jamad, millesse sattus revolutsioonikangelanna, taarausu preestrinna ja hiljem samuti kirjanik Marta Lepp 1904. aastal, kui ta Tallinnas end äridesse müüjaks pakkus. Tema õnnetus oli see, et ta oli lihtsalt veidi gümnaasiumiõhku nuusutanud noor neiu. Gümnaasium tundus toona enamikule millegi enneolematuna ja sellepärast öeldi talle igal pool otse näkku: „Me vajame lihtsat tööinimest!“ „Teie haritlasevigurid ei ole selle töö tarvis!“ „Oh, preili, teie valged käed on mõeldud kateedris kaardikepikest viibutama, mitte meie raskeid riiderulle tassima!“

Preili Lepale öeldi kõikjal ära ja meeleheites ei jäänudki tal midagi muud üle, kui hakata põues kandma skandaalseid tsaarivastaseid lendlehti, kohtuda Lenini ja Keskülaga, ühesõnaga – hakata mässama.

Et praegused kirjanikud ei hakkaks mässama, oleks igaühele neist vaja väikest kuutoetust, nii umbes 500–800 krooni. Et nendega ei juhtuks sama, mis juhtus Marta Lepaga. Meie riik peaks olema juba targem kui oli tsaaririik ja selle väikese raha eest saaks juba midagi osta. Leiba, sibulat, isegi õlut... Et ära hoida Marta Lepa juhtumit, kes nöökimise peale kohtus Leniniga. Meie nöögitud kirjanik võib samuti pettuda, kohtuda näiteks Castro ja Chavezega ja tulla siiamaile juba kaugelt karmima sõnumiga kui pelgalt valitsusevastased lendlehed.

Muidugi pole mõtet kehtestada eriliselt teenekatele kirjanikele mingeid eritasusid. Tõeliselt teenekas kirjanik läks 2008. aasta jaanuaripäevadel mulla alla ja praeguses ajas neid õieti polegi. Samuti pole mõtet kinni maksta mingeid „festivalireise“. Oma lõbustused tasugu igaüks ikka ise.