Aarne Ruben: Kas me sellist presidenti tahtsimegi?
Kas me sellist presidenti tahtsime?
Tegelikult just sellist presidenti me tahtsimegi. Et väikeriik ennast kuuldavamaks saaks teha, tuleks tal nii mõnigi kord astuda tabualale, julgeda ütelda ka midagi päris suure kohta. Kriitikat suure kohta tuleb õigesti doseerida.
Viis aastat tagasi sai Ilves presidendiks kultuuriinimeste toel, kas praegu juhtub samamoodi? Praegu juhtub see ka.
2006. aastal pakuti ka minule võimalust kirjutada alla „80 kirjale Ilvese toetuseks“. Juba olid allkirja andnud Jaan Kross jt staarid. Mina aga jätsin selle tegemata, kaalutlusel, et seda võidaks tõlgendada Rüütli kui sotsiaalselt mõtleva presidendi vastase sammuna.
Kui sarnane võimalus uuesti tuleks, oleksin ka mina käsi, sest ajad on muutunud. Iga asja jaoks on oma aeg siin maa peal, aeg toetada Rüütlit, aeg Krossi jaoks ja aeg jälgida praeguse presidendi hoogsaid samme.
Mis oli Rüütli tugev külg — ta teadis täpselt, kuidas lihtrahvas elab. Teadis piima- ja bensiiniliitri hinda, maamaksu suurust — isegi maja ehitas ta omale sama suure kui tavaline kodanik kusagilt Lillekülast. On väga oluline näidata, et me ei ela kusagil Bütsantsis ja juht on tegelikult esimene võrdsete seas. Riigipühade nimetuste mäletamisega olid asjad kehvemad. President võttis paraadil vastu oma armsaid pataljone ja soovis kõigile head võidupüha. Küll püüdsid kaitseväe teised bossid, kes neid lugusid paremini teadsid, teda nõidusunest üles äratada ja selgitada: meil ei ole võidupüha, meil on iseseisvuspäev.
***
Minu meelest peaksid Eesti presidendid vähem sekkuma päevapoliitikasse ja rohkem kuduma rahvuslikku kindakirja, rääkima rahvusnarratiivi. Teadma lugu, mis on omane ainult sellele rahvakillule siin Läänemere ääres, nagu seda oma rahva — metsamaiade kohta teadis Loojutustaja filmis „Apocalypto“.
Presidendi poja Luukas Kristjani käekäik on loo üks osa. Inimene on usaldusväärsem, kui ta on käinud Eesti armees, siis teab ta, mida vabariigi kaitsmine tähendab. Kui telekast näidati, kuidas isa Ilves tuleb pärast noorteaja lõppu oma poega armeesse vaatama, siis äratas see suurt usaldust — nii toimis ka minu isa, ikka sealsamas Tapal, ainult viisteist aastat varem. Meenusid kõik need suurepärased öised rännakud, lõputu kätekõverduste tegemine, nagu sooviks Eesti sõdur olla Antaios, kes maast jõudu saab. Tubli poiss, hr Luukas Kristjan!
Noorhärra Ilvese säutsudest sõjaväest hargneb omaette lugu: „Harjutasime taaskord Läti ründamist. Hakkab juba vaikselt välja tulema.“ „Avastasime, et meie soomukil on paremas küljes suur roosteauk. Maskeerime selle reamees Paukbergi trussikutega. Tundub nagu uus.“ „Lasime eelpoolmainitud külapoe pilbasteks. Situ ube, Kuuno, meiega ei huiata!“
Tõepoolest käib aja teenimise juurde mingi lõõpimine, sõjavägi ei ole Wolmari aadlipreilide pansionaat. Lakkamatu huumor hoiab vaimu üleval, sellest saavad aru nii Eesti sõjaväe Vene kui Läti kolleegid. Kui nende tviterduste peale Läti armee ülemjuhatajal korraks südame alt külmaks tõmbub ja Vene luure katsub välja uurida, millise soomuki milline külg on paigatud reamees Paukbergi trussikutega, selgub, et Läti ründamist ikkagi alles harjutatakse ja auku soomustehnikas ei ole võimalik kindlaks teha, sest see „tundub nagu uus“.
Kahtlemata mulle need sõjaväelood meeldivad. Meie uus vahva sõdur Švejk on sündinud. Ja ikkagi püsib mul silme ees isa Ilves, kes ootas kannatlikult teiste isade järel, millal ta saab pojukest näha. Nagu minu omagi omal ajal.
