Ise olen suhtumise homodesse juba ammu kujundanud USA psühhoterapeudi dr Arthur Janovi teooriast lähtudes. Selle keskmes seisab lapsepõlvetrauma. Neuroos saab alguse varajases lapsepõlves ja selle tekitajaks on vanemad. Ta avaldub foobiates, depressioonides, psühhosomaatilistes sümptomites, töövõimetuses, otsustamisvõimetuses. Neuroosi toimeala on väga lai: alates unetusest ja lõpetades seksuaalperversioonidega.

Janov kirjutab: „Väikelaps teeb kõik, et oma vajadusi rahuldada. Ta sirutab käed välja, et teda sülle võetaks, nutab, kui ta on näljane, põtkib jalgadega ja siputab, et tema vajadusi märgataks. Kui tema vajadused jäävad rahuldamata pikemat aega, kui teda ei võeta sülle, kui tema mähkmeid ei vahetata või kui teda ei toideta, siis kannatab ta jätkuvat valu, kas niikaua, kui ta suudab teha midagi, et panna oma vanemad ennast rahuldama, või kuni ta summutab valu sel teel, et surub maha oma vajadused. Kuna väikelaps pole ise suuteline näljatundest jagu saama (ta ei saa minna külmkapi juurde) või leidma asendavat armastust, siis võib ta oma aistingud teadvusest eraldada.“

Lapsepõlve vastamata küsimustele antakse nooruki- ja täiskasvanueas sümboolse käitumise kuju: see võib avalduda homoseksuaalsuses, isegi ületöötamises, busy-man-syndrome´is või hajevilolekus, mida võib vahel tõlgendada ka vaimuhaigusena.

Neuroosis inimene ei suuda leida iseennast ja õnne, maailm justkui ei sobi talle, ta pöördub vägivalla poole, kuid seegi ei aita. Terve inimene ei saa vägivallast aru, kuid neuroosis inimese minades on vägivald üks põhikomponendiks. „Vägivald, mida me näeme homoseksuaalide juures, on iseenese tegeliku mina eitamise tulemus,“ leiab Janov. Psühhoteraapia, mis annab neurootilisele protsessile tagasikäigu, viib neuroosis sümbolistlikeks minadeks lõhestunud Mina taas ühtekokku.

Niisiis ei saa me üldse kõnelda seksuaalsest orientatsioonist. On ainult üks orientatsioon — see on seksuaalsus. „Ainult heteroseksuaalne isik on seksuaalne. Homoseksuaal kastab oma soovid erootikasse, nii et oma „tundmuses“ näib ta olevat vägagi seksuaalne. Kuid jäädes kinni sellesse mõtteklambrisse, on homo väga sõltuv oma partnerist, ilma selleta on ta alailma valus, mida ta kujutleb kui seksuaalsust.“

Kuigi Janovi õpetus on väga lai ja see tegeleb kõigi neurootikutega, on just väidetavatel „homoseksuaalidel“ ses õpetuses oluline roll. Maailma kõige mõttetumad sõnad on ’homoseksuaal’ ja ’heteroseksuaal’. Tegelikkuses selliseid asju ei eksisteeri.

Homoseksuaal on seksuaalsuseta isik, kes ei ole võimeline õigeks vahekorraks ja armastuseks, ta vajab primaalteraapiat. Heteroseksuaal on seksuaalsusega isik, võimeline õigeks armastuseks, ta ei vaja teraapiat oma armastuse pärast. „Homoseksuaalsust“ tekitab lapsepõlveneuroos. Kus on siin siis „orientatsioonid“?

Mõnikord on lapsevanemad väitnud: „Mis oli Johanil meie perekonnas viga? Olime rikas, hooliv perekond, Johanil oli kõik olemas. Miks kasvas temast homo?“ Tõepoolest, miks kasvas temast primaalteraapiat vajav isik?

Mitte ükski vanem ei suuda sõnaliselt ja oma tegevusega vastata lapse kõigile tekkivatele küsimustele. Johani „homosusel“ on puhtalt verbaalne ja kognitiivne põhjus. Arthur Janov: „Patsient alustab psühhoeraapiaseanssi vaikselt: „Ema läks koos sõbrannaga poodi ja võttis mind kaasa. Siis sidus ta mulle justkui mõnitusena lehvi pähe ja ütles: „Kas sulle ei tundu, et ta võib olla päris ilus tüdruk?“ Kuid nüüd, teraapia käigus möirgab patsient: „Ma olen poiss, saad sa aru, ma olen poiss!““

Regressiivne psühhoteraapia, mis alustab probleemi juurtest ja läheb sündmusi pidi lapsepõlve, kõigi asjade algpõhjuse juurde tagasi, peaks ideaalis likvideerima vanemate vägivalla. Miks ei paku tüdrukud enamasti pedofiilidele huvi, miks nad tegelevad poistega? Asi on selles, et lapse ahistamine on pedofiilile võimalus tegelda sümbolistlikult oma neuroosi tagajärjel lõhestunud minadega. See on kujutluspilt temast endast, keda Toomas H. Liiv seal piitsutab ja ahistab. See on iseenese värdjalik imago, mis ideaalis peaks kaduma psühhotroopsete ravimite ja oskusliku teraapiaga.

Janovi poole pöördunud isikud on kõik oma pahest vabanenud. Enne esimest seanssi ei maga patsient 24 tunni jooksul. Ta tegeleb oma minadega, mille vahel valitseb neurootiline lõhe. Juba esimesel seansil valgustatakse lapsepõlvesituatsioone. Kõigil järgmistel seanssidel võetakse kõik need uuesti läbi ja patsient tajub, kuidas mälu on aktiviseerunud. Nüüd mäletab ta ka selliseid asju, mis on kogu eelneva elu on olnud valubloki all. Valu vabaneb nutu ja karjumise krambis ehk primalis.

„Ravige armastust ruut-, parem kuupjuurega!“ soovitas üks Tammsaare kangelane. „Pange kirg piisse, neljandas astmes, siis vaatame, mis vigureid teie kirg veel teeb!“ Kirge me muidugi ei ravi, igasugune seksuaalsus on täiesti normaalne. Kuid mis vigureid teeb teie „homoseksuaalsus“ pärast kolmesadat primalit, seda tahaksin ma küll näha. Seda ei ole enam, inimese sümbolistlik minalõhestus on vaigistatud.

Siis tahad sa kohe astuda homoseksuaalsest loobunud meeste assotsiatsiooni, nagu see USA-s juba ammu olemas on. See organisatsioon meenutab oma olemuselt anonüümseid alkohoolikuid: inimesed tulevad kokku ja räägivad lõputult oma lähedastest. Mehed räägivad oma naistest, naised oma meestest. Ja oma lastest. Ja oma psühhoterapeudist, kes on neid õigele teele juhtinud.

Janovi õpetus alles hakkab Eestisse jõudma. Vältimatult asutatakse tulevikuühiskonnas geiklubide asemel psühhoteraapiakabinetid. Vältimatult on tulevikus järjest enam selliseid inimesi, kes sulgevad arstikabineti ukse viimast korda, näiteks pärast kolmesajandat primalit. Ja kes rõhutatult sõnavad: „Homoseksuaalsus, mida ei olnud.“