Aarne Ruben: Eestis koidab diktatuur
Kuid Tarandi kohta kehtib andmekaitseseadus: korrakaitseorganitel ei ole mingit õigust avaldada kodaniku kohta kehtivaid andmeid, seda eriti ajal, mil kodanikul on õigus tsiviilmenetlus kohtus vaidlustada.
Ma ei ole kuulnud teistest juhtumitest, mil korrakaitseinstitutsioon oleks avalikustanud valesti parkijaid. Nõukogude ajal – siis olid küll pretsedendid: bussijänesed pandi lehte, pärandivara valesti jaotajad avalikustati. See ei kehti demokraatias. Mupo ei avalikusta teiste kodanike tsiviilmenetlusi, Tarandi oma aga toodi päevavalgele.
Diktatuur algab sellest, kui ühte kodanikku peetakse teistsuguseks kui teised kodanikud. Võrdsus seaduse ees on väga vana teema ja näiteks vanal heal Inglismaal on selle metafooriks John Bull – mis on hea John Bullile, on hea igale kodanikule.
15. sajandi lõpus Londoni teatrites mängitud “Everymanis” öeldakse otsesõnu: surma ja seaduse ees on kõik võrdsed. Surm ei võta vastu ülejäänud kodanike andameid, aga kui tuleb Everyman (saksa versioonis Jedermann), siis Surm sulab lahkusest.
Sama on Seadusega: Seadus soovib, et tema palge ees seisaksid kõik püsti ja korralikult. Kui avalikustati Indrek Tarandi pisike seaduserikkumine, siis miks ei seisa lehes kellegi Jaan Jalaka Tabasalust teod?
Ajalugu õpetab meile, et diktatuur algab ühe kodaniku eelistamisest teisele. Diktatuuri tärkavad õied on tänases päevas kahjuks reaalsus. Mupo kirjeldab meile detailselt, kuidas ta on käinud Indrek Tarandi ukse taga. Kas Tarand ei olegi Eesti kodanik? Minu arvates kehtivad temagi kohta kõik Eesti seadused ja soovi korral võiks rahvasaadik oma kiusajad nüüd kohtusse anda.
Mupo on vaieldamatult diktatuuriorgan. Nõudes seadusi teistelt, eirab ta neid ise. Mupo ja Tarandi heitlus on nagu totalitaarsuse ja üksikisiku konflikt. Thomas Hobbes on oma “Leviathanis” pühendanud sellele kümneid kauneid lehekülgi.
Kõik see näitab, et Eestis on tugev trend totalitarismi suunas. Võimuaparaat ei suuda enam jälgida, keda ja kuidas ta karistab. Pärast heitlust selle moolokiga on Indrek Tarand mulle nüüd kahtlemata sümpaatsem. Kas pole ta mitte tärkava diktatuuri vastu? Kas mitte just tema ei hoiatanud Eestis valitseva sundparteistamise kolli eest?
Kust õieti algab kaasaegne Eesti ajalugu? Väga oluline episood algab kaugest külmast talvepäevast Tartus Kuperjanovi haual. Noored tudengid käisid kangelase hauale lilli viimas – ja kalmistu väravas ootas neid KGB, kes väänas neil käed selja taha.
Ma näen seda repressiivorganit ka tänases päevas. Selle läbi kannatavad täna meie kaaskodanikud, homme meie ise.
