Aarne Ruben: Eesti tuhandeaastaseks riigiks

Vanades Peipsi-äärsetes põlistaludes kulgeb aeg jupitamata ja aeglaselt. Ristimised, katsikud, leeritamised ja matused on suure ajaringi neli külge. Vanim poeg pärib talumajapidamise, mõnikord jagatakse talu poegade vahel. Vahel veab mõnel poegadest ja ta saadetakse „linna kõrge kooli peale“, kus ta siis värvimütsiga uhkeldab ja laua peal ühes rapiiriga laulab. Siis toetavad teda esialgu vennad.

Tahan kõnelda sellest, et isa-ema eramusse elama jäämine tähendab kestmist läbi aja ja elu jätkumist ühes või teises regioonis. Vigala valla keskel on laante vahel nn surnud ring: seal on terve rida talusid, kus elu on lihtsalt lõppenud. Üht lahkujate lainet tähendas küüditamine. Eluasemeid jäeti maha ka seitsmekümnendate lõpul, põhjust ei tea. Üheksakümnendate aastate alguse suur röövkapitalism tähendas uut taludest lahkumise lainet. Majad on neis paikades jäänud lagunema: nad on põlenud, katus on sisse kukkunud, lõpuks on neist läbi kasvanud ohakad ja malts. Seda ei juhtuks, kui oleks poegi, kes talu päriks, ja kui oleks vanu veskeid, mida tugev mees korda seaks. Kui põllud ei jääks sööti ja neid ei renditaks valimatult välismaalastele.

Tunnen naisi, kes on mehe järel Läände putkanud. Neil ei ole juuri kusagil. Kui nad aastakümnete järel Eestisse naasevad, tunduvad kõik siin nähtud kohad neile ühesuguse halli roduna. Neile ei ole spiritus loci ehk paigavaim end kusagil siinmail ilmutanud. Paigavaim on kusagil elanud inimeste sümbioos. Ta koosneb kõigist nendest, kes on ühe või teise paiga õhku hinganud aegade äärest tänaseni. Väga tõsiselt tuleks võtta metafoori Heine „Harzi-reisist“: kui koliv talupoeg oli oma kehva majakraami vankrile seadnud, tuli kaasa ka see, kellest oli üritatud lahti saada: majahaldjas. Ta kandis tuttmütsi ja istus koormaeesli seljas, hõisates: „Me kolime!“ See tähendab, et paigavaimust ei saa kunagi lahti ja tõeline Eesti kodanik on just nimelt juurtega. Ta on paikadele truu.

Pole midagi sellest, kui elad ja toimetad oma vanemate talus. Siin elas su isa ja isaisa, võib-olla saad sa minna veel paar põlve tagasi ja jõuad näiteks inimeseni, kelle kohta üteldi: sie va Andres. Vahest saab nõnda välja jõuda mõne vennastekoguduse-aegse Piibu-Tõniseni.

Näen tuleviku Eestit, umbes veerand sajandi tagust aega. Tuleviku Eesti tuumiku moodustavad need inimesed, just see seltskond, kes kuuleb eesti vere häält. Nende iseloomud on põhjamaiselt kindlad. Kindlasti tuleb siin ka esitada küsimus, kas vabariigi eksistentsil on sellist substantsiaalset tuuma, et vabariik võiks kesta niikaua, kuni kestab eesti rahvas. Hoomates käesoleval hetkel tulevikku, suudan ma kindlalt ette ennustada: Eestil on kõik võimalused olla tuhandeaastane riik. Sini-must-valge on kolm joont, mis põhimõtteliselt lõikuvad lõpmatuses.

On inimesi, kes loobuvad Eesti kodakondsusest kohe, kui nad mõne Pekka või Jimiga abielluvad. Nende identiteet jääb segaseks, ja nagu nad ise on tunnistanud, tunnevad nad end isegi oma unenägudes maa ja taeva vahel rippuvaina. Nende inimestega me tulevikku ei ehita.

Piltlikult öeldes peame looma oma, EESTI veregrupi, kaitsma seda igati, soodustama kõiges eestilikku. Samuti Maarjamaa poegadele ja tütardele nii omast aeglast, aga seda põhjalikumat mõtlemist — isegi seda tuleb kaitsta ja hoida. Luteri kirik olgu meie südametunnistus. Võõrastele jätkugu meie maal kohta vaid niipalju, kui viisakas võõrustaja seda tavaliselt ikka lubab.

Taastagem vanad kirikud ja kõrtsid kõigepealt oma hinges. Meie vaateprismaks olgu hoolega hoitud rahvuskonservatiivsus ja eluterve natsionalism. Ristime ja laulatame oma tuleva põlvkonna eesti keeles. Meie esivanemate kirikuteed olid pikad ja sõjateed veel pikemad. Vahest olekski siin sobilik lõpetada artikli kujundiga muistsest eesti mehest, kes küll palus mõnes Maarja- või Katariina-nimelises kirikus, ent kes mõtles selsamal tunnil mõnele hoopis lihalikumale naisele.

Selle kõige pärast ütlen ma: niikaua, kui sellel maal veel leidub noormehi, kes on valmis läbi kirikuakna aprillivideviku lumesadu vaatama ja vaimusilmas hoopis eesti tüdrukut nägema, on meie rahvas ikka alles, rahvas ja tema leebe usk.