Selle fakulteedi Balti erisektor saadab Venemaa presidendile praegu lõpetatud analüüse Baltimaade NATO-meeleoludest. Sealsed „baltlased“, nagu neid suures osas ajalootaustaga uurijaid nimetatakse, kompavad isegi Eesti ajalugu, uurivad poliitikuid, meeleolusid ja inimsuhteid. Need inimesed teavad, et Eesti poliitikuil on alati teatud ühisosa, Ilveski on ju üsna sarnane Selteri või Tõnissoniga. Ajad muutuvad, aga Eesti poliitiku kuvand jääb.
Ja veel — levinud arvamus on, et endised KGB-lased võtavad nüüd Venemaal võimust kõiges. Nii absoluutselt seda ka väita ei saa. Ka Piiteri akadeemiline seltskond, millel suurt pistmist FSB-ga ei ole, teeb otsetöid presidendile ja tema võimuritele. Eesti poliitikud vajavad ju analüüsi.
Just FMO-le anti tema asendi tõttu Piiteris seitse-kaheksa aastat tagasi hea võimalus töötada välja Venemaa Eesti-poliitika alusmatriits. Seda matriitsi võibki vaadelda piitsa ja prääniku meetodina: sellesse mahub semulikke õlalepatsutamisi, otseseid solvanguid ja provokatsioone. See meenutab vägagi kassi-hiire mängu, mis Venemaa poolelt Eestiga on tehtud.
Kummaline, et eriti palju mängiti just Eesti presidendiga, samuti teiste Balti presidentidega. Sajandivahetuse Eesti juhid olid Venemaale kõik tuntud: Meri oli juba minevikumees, Laariga ei saa venelaste arvates läbi rääkida, Rüütel peab küll sõna, aga nõuab liiga palju. Ent heitkem pilk sündmuste kronoloogiale.
Veebruar 2002. Vene välisministeerium teeb ettepaneku, et Eesti president määraks oma kaks eriesindajat Venemaa presidendi juurde. Putini „eriesindajatest“ Tallinnas ei ole esialgu midagi kuulda. Rüütli eriesindajad tegutseksid siis justkui meie välisministeeriumiga kooskõlastamata. Moskva taotlus oli kohelda Eestit väikese vennana, kes hoiaks Venemaal oma „eriemissare“, keda saab vajadusel välja kutsuda ja kes ei suudaks suure linna võimukoridorides midagi korda ajada ilma muhu käpikute, Kalevi kommide ja Vana Tallinna liköörita. Veel 1990. aastate Venemaal ei oleks millegi sellise peale iial tuldud ja pole siis imestada, et meie omad õnge ei läinud. Samal ajal kinnitas NATO Eestis kanda.
Jaanuar 2005. Putini ja Rüütli kohtumine Moskvas, ilmselt patriarhi initsiatiivil. Meie pool teeb ettepaneku, et Venemaa tunnistaks Eesti okupeeritust, ja saabki mingi segase signaali, „et Molotov-Ribbentropi pakt oli taunitav“. Hiljem lükatakse seegi signaal Venemaa poolt sõimusõnade saatel ümber, kusjuures käivitub signaal good cop, bad cop. Venemaa president, see imehea Putin, ütles, et taunime nüüd Molotov-Ribbentropi pakti ja me ei pea piirilepingule lisama poliitiliste suhete deklaratsiooni ning kõik oli justkui OK.
Aga kus need… Presidendi administratsiooni pressiesindaja asetäitja Peskov ja riigiduuma väliskomisjoni esimees Kossatšov, vaat nood on kurja juurikad! Muudkui käivad ja kaagutavad, et Eestile ei ole midagi lubatud, et Nõukogude Liit ei ole Eestit okupeerinud, et piirilepingule tuleb lisada „poliitiline deklaratsioon“, milles igavesest ajast igavesti tunnistaksime, et me austame teineteise piire ega hakka neid revideerima isegi Tartu rahust lähtudes. Bad cop/ on ikka tõesti halb võmm. Ja seepärast pidid Balti riikide juhid 9. mail 2005 Kremli arvates taas Moskva Kanossa-käigu ette võtma.
2000. aastatel on suhetes Eestiga käinud kassi-hiire mäng, mille kondikava olid suures osas välja töötanud Piiteri teadlased, kuid enne pronkssõduri-skandaali ei läinud Vene pool välja nii massiliste rünnakuteni (viimaseid juba teadlased enam ei tee). Ja meie vastame nendele oma sammudega: konverentsil “Demokraatia ja julgeolek: põhiväärtused ning toimivad lahendused” avas Ilves veidi karmima ajastu Eesti ja Venemaa suhete tuhandeaastases ajaloos — ütles, et kui Venemaa suunab oma tuumaraketid Euroopale, miks siis teda G8 rikaste riikide klubis üldse hoida. Demokraatlikud riigid ei minevat ju üksteise vastu sõtta, järelikult on G8 klubi loodud mingitel teistel alustel kui demokraatlikud väärtused.
Ütlus „demokraatiad üksteisega ei sõdi“ on võetud veidi teisendatult Immanuel Kanti „Igavesest rahust“ ja korrutatud George W. Bushi poolt. Ja meiegi presidendi sõnastuses tähendab see üldiselt seda, et kuni Venemaal jälitatakse ja piiratakse teistmoodi mõtlevat avalikku arvamust, pole ka Venemaal kohta demokraatlike suurriikide hulgas. President Ilves esitab oma arvamuse G8 ukse tagant, Eesti ei hakka kunagi sinna kuuluma. Suurriigid ei pea sellest arvamusest hoolima.
Ja nii nagu liialdab väheke Eesti president, teeb seda ka Vene oma. Putin nimelt väidab, et tema tragöödia ei seisne mitte selles, et ta on hingepõhjani demokraat, vaid just selles, et ta on maailma ainus tõeline demokraat. Oh, kuidas tuleb siinkohal meelde härra Maurus, kes, õpetanud oma koolipoisid valetama, eneseteadlikult kinnitab, mis see valetamisprogramm algusest lõpuni oli: „Mis on ära seletatud: armasta tõde, armasta teda üle kõige, aga hoia alati ja igal pool teda suhu võtmast. Karda ja värise! Tõde, see on Jehoova pale, mida Mooses tohtis ainult selja tagant näha, enne kui läks käsulaudadega rahva ette. Ja rahvas ei näinud tõde selja tagantki. Ja nüüd võtke, võtke need kümme kopikat, sest olete aus inemine, Paas, olete ausate vanemate laps… Meid kiusatakse, aga meie teiega ei pea mitte hukka minema, sest meie armastame TÕDE!“
Täpselt samamoodi võib ka Putinile tunduda tema demokraatia, ta suur demokraatia niivõrd püha, et selle nimel võib kinni panna opositsioonilise telekanali, kes justkui on demokraatiat solvanud. Et tema, Putini tõde on sündinud maal, millele Kasparov on rajanud oma oranžimeelse telklaagri — laager ära korjata!
Meie presidendi Venemaa-poliitika võiks olla sisuline, mitte arvustama seda, kuhu üks või teine relv on suunatud. Need relvad ei hakka niikuinii laskma, või kui hakkavadki, pole enam olemas lasketulemuste hindajat, nn lasketiiru instruktorit. Pole enam kedagi. Ja ütlemine „demokraatiad ei sõdi“ kannab Ameerika-meelsuse pitserit: Idas mõistetakse demokraatiat tavaliselt veidi teisiti. 1941. aastal kehtis nii Jaapanis kui USA-s sõnavabadus, kuid imperiaalsed huvid kannustasid need riigid sõtta. Ütlemist „liberaalsed ühiskonnakorraga riigid ei sõdi“ polnud enam olemas, kui sõjatööstuskompleks mõlemas riigis ohjad haaras.
