10 soovitust, millest peaks president oma kõnes rääkima

Delfi leiab, et presidendi kõnes peaks sisalduma järgmised mõtted.

1. Tänu Eesti rahvale, et ta on rasked ajad ilma suurema nurisemiseta üle elanud. Ent ka õpetajate otsus end kokku võtta ja streikima hakata, väärib kiitust.
2. Meenutus peaministrile, et poliitik võib olla, aga inimene peab olema. Ka siis kui opositsioon küsib kümnendat korda samasugust lolli küsimust või meedia külvab õudu ja hirmu.
3. Kõne peaks kuklakarvadest tutistama neid, kes müüsid elamislubasid, võtsid „vaid“ mõnisada eurot altkäemaksu, reetsid riiki või tegid muidu pättust. Kui isegi pidupäevakõnesse jõudmine neid inimesi maa peale ei too, siis ei tee seda miski.
4. President võiks visioneerida, mis on meie järgmine suur eesmärk. Mis nime kannab trepiaste, millele astudes jõuame jälle veidi lähemale igavaks põhjamaaks saamisele.
5. Nagu ikka, tuleb meenutada päästjaid ja kaitseväelasi, arste ja õpetajaid ning kõiki teisi, kelleta me oma elu ette ei kujutaks.
6. Kindlasti väärivad meenutamist ettevõtjad. Kuigi vahel on mõni neist maksuametiga pahuksis, annavad nad meile tööd ja leiba ning on sambaks, millele toetudes oma riiki ehitada.
7. Presidendi kõne võiks anda vihje, kuidas, kuhu ja kelle abil liigume edasi, kui ka tänasel päeval puudutab vaesus 63 000 last.
8. Samuti võiks president välja öelda, mis numbrit näitab rahva eetikanäidiku seier olukorras, kui riigikogulaste palk tõusis aasta alguses 246 euro võrra ja kreeklaste poole sõuab rahalaev 357 miljoni euroga.
9. Kindlasti võiks kõnes leiduda sõnum, mis paneks ka kõiki neid, kes aasta läbi on Eesti riigi vigu lahanud, korraks mõtlema, et me elame riigis, mis on väärt, et teda austada ja armastada.
10. Lõpetuseks passiks kõne lõpuossa väike nali, näiteks mõni kirjandusest inspireeritud kalambuur. Milleks muuta ilus pidupäev kurblik-akadeemiliseks?

Millele peaks president veel tähelepanu juhtima?