Narkopolitsei juht Kaido Kõplas: „ohutu“ kanep viib aastateks vangi
Olgu need siis esmatarvitajad, sõltlased, diilerid või kasvatajad, on hoiak valdavalt ikka see, et kanep on suhteliselt ohutu mõnuaine ning sellest ei jää nii kergelt sõltuvusse. Arvatakse samuti, et kanepi käitlemine ei ole ka eriti tõsine rikkumine. Oma kogemusest tean, et karistuspoliitika taoliste kuritegude osas ei sõltu aine iseloomust ning karistused on olnud vägagi karmid.
Nii näiteks pidas sel aastal Põhja prefektuuri narkokuritegude talitus kinni kahekümnendates aastates mehe, kes kasvatas Nõmmel korteris kanepit, ilmse kavatsusega seda müüma hakata. Ehkki noormehel eelnevaid karistusi polnud, peab ta nüüd neli ja pool aastat vanglas istuma. Lisaks konfiskeeriti talt enam kui 600 000 krooni väärtuses vara.
Samamoodi polnud kohtulikult karistatud 22 aastane Bogdan, kuni politsei ta koos 250 grammi kanepiga kinni pidas. Kohtunik määras karistuseks kolm aastat reaalset vangistust. Veidi kergemalt pääses 24aastane Anatoli, kellel oli kaasas 30 grammi kanepit. Tema peab vanglas veetma neli kuud, millele lisandub veel kahe ja poole aasta pikkune katseaeg. Kui selle aja jooksul tabab politsei Anatoli uuesti pahategudelt, tuleb tal uuesti vanglaleivaga harjuda.
Hetkel on käimas eeluurimine kahe noore inimese suhtes, kes mõlemad on umbes 20aastased. Neist ühelt avastas politsei kümmekond grammi kanepit, teiselt aga üle 100 grammi. Eeluurimise ajal on mõlemad noormehed kohtu poolt kuueks kuuks vahi alla võetud ning ootavad arestikambris kohtuistungit.
Igasuguse narkootilise aine käitlemine on Eestis ühtmoodi karistatav, olgu tegu kanepi või mõne sünteetilise aine, näiteks fentanüüli või amfetamiiniga. Usun, et paljudele tuleb üllatusena, et narkokurjategijaid nii karmilt karistatakse.
Kui kanep nii süütu on, siis milleks karistused, mis sobiksid vargale, piinajale või peksjale? Üheks ilmekaks näiteks, mis aitab sellele küsimusele vastata, on juhtum selle aasta talvest, kus Danil kasvatas Harjumaal oma majas paarikümmet kanepitaime. Kui politsei noormehe tegevusele jälile sai, oli tükk tegemist kasvataja enda leidmisega. Selgus, et kuna kanepikasvataja ka ise regulaarselt oma toodangut pruukis, oli tema vaimne tervis halvenenud nii palju, et vajas sundravile paigutamist. Ümbritseva maailma tajumisega on tal praeguseks tõsiseid raskusi. Kas Danil üldse süüalusena kohtupinki jõuab, näitab tulevik, kuid karta on, et kanepi suitsetamisest tekkinud tervisekahjustus jääb püsima kauemaks kui mõneaastane vanglakaristus.
Sellise tee on need noored, kellest rääkisin, ise valinud. Kui ühel ainel, mida peetkase „ohutuks kergeks mõnuaineks, millest ei jää sõltuvusse“, on inimese tervisele selline laastav mõju, siis ei pea pikalt mõtlema, millega tegelikult saavad hakkama need, kes kanepit kasvatavad või koos mesijutuga edasi müüvad. Kui tuletada meelde esimest juhtumit, kus politsei enam kui poole miljoni krooni eest vara konfiskeeris, on ka selge, mis on nende inimeste motivatsioon — raha!
Igaüks meist valib oma tee ise. Ehk aitavad need juhtumid, pärit siitsamast 2011. aasta Eestist, neid valikuid teadlikumalt langetada.
